Kultuuriportaali suvesoovitus | Täpne ja fokusseeritud väikelinnakrimka "Ussisugu"
Viimastel aastatel on Ameerika väikelinnakrimka liikunud filmidest üle telesarjadesse – tuntuim näide ilmselt Netflixis kolmandat hooaega jooksev "Ozark" –, kuid nende tumedate narkodraamade kammerlik võlu tuleb eriti tugevalt välja just kontsentreeritud formaadis. Heaks näiteks on napilt üle tunni kestev "Ussisugu" ("Inherit the Viper"), kust on maha lihvitud üleliigne ja alles jäetud kõle ning painajalik atmosfäär.
Paljuski mängib "Ussisugu" nende tuttavate elementidega, mida samalaadsetest filmidest ja sarjadest teame: pea kõik tegelased on moel või teisel mõne ebaseadusliku äriga seotud, paksust pilvekihist ei tungi läbi ükski päiksekiir ning hukkuvad pereliikmed-sõbrad-tuttavad on igapäevane sündmus. Samas ei ürita režissöör Anthony Jerjen muuta oma lugu suuremaks kui elu ega näe ka liialt vaeva keerukate süžeekäikudega. Tegelased rändavad enamasti ringi vaikides või minimaalselt rääkides, nad ei ole oma räpaste tegude üle uhked, kuid majanduslikus ja sotsiaalses tupikus pole neilt lihtsalt muud varianti.
Antohny Jerjen lammutab indie-krimka tüüpkonstruktsiooni laiali sarnaselt Jim Jarmuschile, kes võttis 1995. aastal filmis "Dead Man" algosadeks lahti vesterni ning pani selle kokku kui maalilise unenäo. Veider lummuslik meeleolu läbib ka "Ussisugu" – toimuv on küll läbinisti reaalne, aga tugev kunstiline ambitsioon ja täpselt toimetatud stsenaarium loovad meeldejääva ja läbinisti originaalse maailma. Erinevalt samalaadsetest telesarjadest, millest liialt mitmetahuline süžee kipub lämmatama õhustikku, on antud juhul lugu piisavalt lihtne ja aitab vaid õrnalt raamistada seda masendavat maailma. Olulisel kohal on hoopis üldinimlikud tunded, mida me mõistame ka vaid mõnest näoilmselt või kehahoiakust.
Ilmselt oleks film aga palju lahjem, kui peaosas ei mängiks n-ö kadunud näitleja Josh Harnett. Ta keeras kümmekond aastat tagasi selja Hollywoodile ning on pärast seda mänginud vaid tundmatutes indie-filmidest, millest enamikke pole siinmail isegi võimalik näha. Seda rõõmustavam on võimalus nautida Harnetti parimas vormis – vahendeid valimata üritab ta päästa oma perekonna au ja rabeleda välja sellest narkovõrgustikust, kuhu nad aastatega end mässinud on. Tema tegelaskuju pole südametu tapja ega pätt per se, vaid Jerjen suudab tungida peenelt ühiskonna äärealadel seisvate inimeste hinge, näidates, kuivõrd lootusetus olukorras nad tegelikult on.
Suvi võiks olla aeg helgemateks kinoelamusteks, kuid andke "Ussisoole" ikkagi võimalus. Ei juhtu just tihti, et väljaspool PÖFF-i selliseid Ameerika indie-pärlid ka kinolevisse jõuaksid.
