Kultuuriportaali suvesoovitus | "Suvetüdruk" leiab tasakaalu provokatsiooni ja tundlikkuse vahel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Suvetüdruk" ("Une fille facile")

Prantsuse režissööri Rebecca Zlotowski värske film "Suvetüdruk" ("Une Fille Facile") oli üks neist, mis jõudis enne eriolukorda kinodesse vaid mõne üksiku seansiga. Ametlik esilinastus pidigi olema 13. märtsil, mistõttu jäi film täiesti teenimatult tähelepanuta. Õnneks jätkab film nüüd mõnda aega veel kinolevis ning on vaadatav ka digilaenutusest Videolink.

Kui eestikeelne pealkiri "Suvetüdruk" ei anna erilist vihjet filmi sisule, siis otsetõlge "Lihtne tüdruk" (või "Lõtv tüdruk", kui eriti karmilt öelda) on tugevama värvinguga ning reedab paljuski filmi põhilise võtmekonflikti. 16-aastane Naima (Mina Farid) otsustab veeta oma suvepuhkuse koos nõbu Sofiaga (Zahia Dehar), kellega koos nad seiklevad nii ööl kui päeval mööda suvist Cannes'i. Lihtsalt ilusast ilmast tüdrukutele loomulikult ei piisa, mistõttu proovivad nad iga eest pääseda ligi ka luksuslikule elule. Sellel kõigel on mõistagi oma hind.

Paljuski meenutab "Suvetüdruk" Harmony Korine'i 2012. aasta vastuolulist, kuid meeldejäävat "Spring Breakersit", kus tavapärase kolledžikomöödia alla oli peidetud torkav sotsiaalkriitika. Sama teeb ka Zlotowski, kes maalib pealtnäha veatu pildi: ilusad inimesed, päikselised päevad, hiiglaslikud luksusjahid ja muretu elu. Täpselt selline stereotüüpne pilt, mida me kujutame ette Cannes'ist, kuid filmis keeratakse see kiirelt omamoodi maagiliseks realismiks. Ilu ja luksus on lihtsalt nii rikkalik, et kaob side reaalse eluga – vaataja näeb kõike toimuvat justkui läbi peategelaste roosade prilli, läbi nooruse naivismi ja sinisilmsuse.

Seejuures ei anna "Suvetüdruk" kordagi hinnanguid. Mõistagi on Sofia valmis suvaliste meestega voodisse minema, et pääseda mõneks ajaks ligi kõikvõimalikele luksustele, kuid režissöör ei jaga sellisele käitumisele kriitikat. Pigem üritab Zlotowski näidata, kuidas need suvised seiklused ja (eksi)rännakud aitavad Sofial ja Naimal jõuda lähemale sellele, kuhu nad oma eluga edasi tahavad minna. See kõlab kui iga teise arthouse-filmi idee, kuid tegelikult ei nõua "Suvetüdruk" vaatajalt suurt intellektuaalset pingutust, vaid on läbi ja lõhki mõnusalt kerge vaatamine.

Kui esmapilgul provotseerib "Suvetüdruk" oma vabameelse seksuaalsuse kujutamisega, siis tegelikult on režissöör tabanud hästi üleskasvamise ilu ja valu. Vaestest perekondadest pärit noored, kes on kogu elu pidanud rikkust kõrvalt vaatama, otsivad lihtsalt mooduseid, kuidas sellest osa saada. Kas nad sellest ka päriselt midagi õpivad? Me ei saagi teada.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: