Kuigi pealtnäha tundub "Bloodshot" tüüpiline 21. sajandi action-film, millesarnaseid toodetakse Hollywoodis igakuiselt – murdmatu peakangelane, lollid vastased, tühine sisu –, siis tegelikult on Dave Wilsoni põhilised eeskujud hoopis 1980. aastatest. Kohati tundub isegi veider, miks on Sony otsustanud praegu sellist kallist projekti toota, kuna midagi kaasaegset selles loos küll pole. Pole "Transformerite" ja "Kiirete ja vihaste" sarnast arutut hiidmöllu ega ka ühtegi superkangelast. Kassahitinäljas kinokülastaja jaoks on see ehk halb uudis, kuid žanrifännide jaoks on "Bloodshot" ootamatult tummine kõhutäis.

Vin Dieseli kehastatud tegelane on supersõdur, keda on kümnete teaduslike imevidinate teol tugevamaks putitatud. Ta läheb pättidele oma naise tapmise eest kätte maksma, aga kas ta pole seda mitte juba varem teinud? Täpsemalt reetmata võib öelda, et filmis saab näha kõiksugu moodsat tehnikat, kuid otsene mõjutus on väga selge: "Bloodshot" on maisem lahjendus "Terminaatorist". Täpsemini omalaadne austusavaldus filmi algupärasest kahest osast, kus Arnold Schwarzeneggeri kehastatud nimitegelane vägitegusid korda saatis. Kuigi "Terminaatorit" on korduvalt üritatud taaselustada, siis "Bloodshot" on täpselt selline uusversioon, mida me kunagi ei saanud.

Võrdlus "Terminaatoriga" võib mõnd vaatajat eemale peletada ja jätta mulje lihtlabasest möllufilmist, kuid tegelikult on Dave Wilsoni action-visioon siiski palju rikkalikum. "Bloodshot" sobinuks hästi näiteks John Carpenteri filmograafiasse: segunenud on väga efektne pildikeel, hüpervägivald ja ambitsioonikas stsenaarium.

Muidugi on lugu tegelikult lihtne ning lõputud sisupöörded tekitavad lihtsalt mulje mitmekihilisusest, aga mis siis? "Bloodshotil" on olemas kõik vajalik, et olla vähemalt žanrifännide jaoks – kriitikutelt sai film valusalt tappa – moodne kultusfilm. Vaataks isegi mõne aasta pärast uuesti üle...