Tegelikult pean kohe hoiatama: kes ei tunne end õudusfilme vaadates koduselt ning kellel on väga tundlik huumorimeel, siis jääge koju või vaadake mõnd normaalset filmi. Kohe päris tõsiselt, sest "Janu" lööb Hollywoodi masstoodanguga harjunud vaataja ikka totaalselt rivist välja. No toome näite: film on jõudnud käia võib-olla 2-3 minutit, kui näeme peategelaseks olevat geivampiiri (!), ohvri küljest rebitud peenis hammaste vahel. Kusjuures, see ei jää ainsaks sarnaseks vahejuhtumiks!

Stsenarist Björn Leó Brynjarsson pidi ilmselt olema purjus, kui ta nii jaburat, auklikku ja logisevat sündmustikku kokku kirjutas. Ootamatult hakkavad Reykjaviki tänavatelt kaduma noored mehed. Kui esialgu kahtlustatakse selles narkomaanist Huldat, siis õige pea hakkavad põmmpeadest politseinikud taipama, et üha jätkuvate mõrvade taga on tumedamad jõud. Seepeale läheb lahti võitlus pimeduse printsi (või geivampiiri, nimetame teda kuidas tahes!) Hjörturiga, kus lendab liitrite kaupa kunstverd ja rebitakse tuima näoga küljest suguelundeid. Ühel hetkel rebitakse ka pea pooleks.

Kuigi visuaalselt meenutab "Janu" segu Panos Cosmatose "Mandy'st" ja Yann Gonzalese "Knife + Heart'ist", siis stsenaariumi poolest jääb film eelmainitutele kõvasti alla. Dialoog on täiesti tuim ja igav, ühegi tegelase vastu ei teki sümpaatiat ning sündmustik areneb nii ebaloogiliselt, et mingil hetkel hakkab ekraanil toimuv meenutama hoopis lõppematut õudusunenägu või luupainajat. Isegi napilt 80 minutilise kestuse juures mõjub "Janu" lootuselt pikana, kuid rämps-eksperimendina tuleb filmi siiski tunnustada.

Kellele meeldib žanrikino, Islandi filmi või lihtsalt sõnulseletamatud idiootsused, siis toetage levitaja julgust nii pöörane film Eesti kinodesse tuua. Kui "Janu" kogub piisavalt vaatajad, siis võib loota, et midagi sarnast saab kunagi veel kinolevis näha...