Kultuuriportaali suvesoovitus | Põhjamaiselt karge Vera Vice

Eesti alternatiivpop on viimasel ajal pigem vaikset elu elanud, uusi ja põnevaid tegijaid on peale tulnud küllalt vähe. Sellele vaatamata hakkab omatte huvitav nišš tekkima tugeva elektroonikataustaga naistest, kes hõljuvad kuskil unenäopopi ja autorielektroonika vahel.
Juba paar aastat on hüpnootilist vokaali ja ambient-elektroonikat väga profilt seganud Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjantsi duo Hunt. Nüüd lisandub nende kõrvale ka Vera Vice, kes mängivad oma debüütplaadil "Vera Versa" paljuski samade elementidega. Põhifookus on tugevalt esiletõstetud vokaalil, mis saab läbi erinevate efektiplokkide omamoodi androgüünse, põhjamaiselt kummitusliku kõla. Seda saadab sillerdav, analoogelektroonikat ja loodushelisid segav taust, mis tekib eikusagilt ja kaob sama ootamatult, justkui suvehommikune uduvine.
Intervjuudes on Vera Vice'i liikmed Helen Västrik ja Ave Vellesalu toonud mõjutajatena välja Floating Pointsi, mida võib õrnalt ka nende loomingust aimata – sarnaselt Sam Shepardile suudavad nad luua eepilisi ja väljendusrikkaid helimaastikke, mis hakkavad rääkima omaette lugu. Teisalt on "Vera Versa" siiski vähem kunstelektroonika ja rohkem eksperimentaalne autoripop, kus lood järgivad üsna lineaarset struktuuri ega lange liialt abstraktseks. Selle koha pealt pole nad aga ühtki lahjendust teinud, Vera Vice'i debüüt võiks vabalt olla näiteks Pitchforki päeva album. Rahvusvahelisel turul on sellise kõleda ulmepopi vastu suur nälg.
Kui pealtnäha tundub "Vera Versa" suvemuusikana liiga jahe, siis ärge unustage: peagi on kätte jõudmas suvine pööripäev, mil ööd on pikad ning videvik ei tundugi lõppevat. Näiteks oleks vist raske ette kujutada paremat taustamuusikat jaaniööl sõnajalaõite otsimiseks...