Sisulises plaanis on isegi hämmastav, kui vähesest on Meneghetti suutnud filmi kokku keerata. Suures osas ühes korteris filmitud "Meie kaks" räägibki, nagu juba varem mainitud, kahe vanaproua aastaid kestnud armastusest, millest ei tea keegi peale nende endi. Plaan ühiselt Rooma kolida jääb aga ootamatu sündmuse tõttu katki ning keerulistes oludes pole neil enam võimalik koos olla. Seega lühidalt öeldes: mikrodraama kahe inimese keerulisest elusaatusest, mille režissöör suudab peene filmikeelega suureks mängida.

Kui pahatihti kipuvad LGBT filmid patroniseerima ja mõjuvad eepiliste ülistuslauludena, siis "Meie kaks" sellesse lõksu ei lange. See on lugu universaalsest armastusest, ent samas ka kahe armastaja hirmudest. Kuidas reageerib nende armuloole perekond? Kas on ikka kohane vanas eas oma seksuaalsust avalikult tunnistada? Need ja veel kümned küsimused loovadki painajaliku õhustiku, milles peaosalised ei tunne end mugavalt ka kõige argisemates olukordades. Kusagil kuklas kummitab neid pidevalt mõte: äkki nad saavad teada? Mis siis juhtub?

Veidral kombel on Meneghetti suutnudki võtta aluseks kahe naise armuloo, ent ta ei lavasta oma debüütfilmi kui romantilist draamat, vaid pigem kui hitchcockilikku trillerit. Viimase aja ühele omapärasemale põnevusloole on aluseks nugaterav montaaž ja suurepärane helitöötlus, kus suvalised argihelid (varese kraaksumisest kuni praadimise särinani) matavad dialoogi ja tekitavad segadusseajava dissonantsi.

Lähikuudel pole ilmselt eriti palju filme, mille pärast tasuks kinno minna – suurstuudiod on oma filmid tulevikku lükanud ja jooksutatakse juba varem kinolevis olnud kraami. "Meie kaks" on aga küll piisavalt ootamatu linateos, mille pärast tasub üle pika aja taas kinotee jalge alla võtta.