Kultuuriportaali suvesoovitus | Moodymann rändab ööklubist kohvikusse

Kevadesse, kus inimesed pidid sunnitult kuudeviisi kodus lösutama, sobis Moodymanni värske album "Taken Away" imehästi. Ööklubid on niikuinii kinni ja ega keegi väga rabeleda viitsigi, seega mõnusalt rauge gruuvi saatel ongi hea end diivanil jõnksutada.
Ärge saage valesti aru: Moodymann on ikka täis ürgset funk'i, vahet pole, kas ta teeb tihedad klubihitte või pehmemat võnget, mis sobib ehk pigem särtsakamaks kohvikutaustaks. "Taken Away" mõjubki kohati kui kaleidoskoopne läbilõige nii tema enda karjäärist kui ka mustast muusikast laiemalt – me võime selle kohta öelda house, aga sama hästi on see lounge jazz või arhailine kosmose-disco. Moodymann teeb Moodymanni, aga parimas võimalikus mõttes.
Kuigi "Taken Away" ei üllata veidrate rütmimustritega ning kulgeb ka stilistiliselt üsna ühtlaselt, siis pole plaadi üheksa loo hulgas siiski ühtki vuugitäidet, värske materjal on täpne ja emotsionaalselt läbitunnetatud. Kohati tekib isegi tunne, et me ei peaks neid lugusid kuulama – seal on midagi ebamugavalt isiklikku, mida on raske kirjeldada. Ehk on need Moodymanni eriti laisad hüüatused? Või harjumuspärasest aeglasem minek?
Parimatel hetkedele – näiteks albumi nimilugu "Taken Away" – kaldub Moodymann Prince'i kuldajastu tasemele, kus piir mineviku ja tuleviku vahel kaob täielikult. Ühelt poolt võib näha musta muusika ajaloolisi mõjutusi, kuid teisalt pole see mingil juhul 2020. aasta muusika. Retrofuturism kõlab jaburalt, aga just seda Moodymann valdab – tema looming eksisteerib väljaspool aegruumi, mistõttu võinuks "Taken Away" ilmuda ka kümme aastat varem või hiljem, mingit vahet poleks olnud. Aegumatu ja ajatu muusika.