"Vabadusekunstiku" esimesed leheküljed mõjuvad kui mantra. Lühikesed, kohati vaid paari lõigu pikkused peatükid on kui fragmendid mõnest kadunud eeposest või müüdist, mis tekitavad rohkem küsimusi kui annavad vastuseid. Kiirelt uputatakse lugeja ängistavasse pimedusse, millega kogu raamatu maailm kaetud on. Inimesed elavad sotsialistlikus õudusühiskonnas, kus kogu eluolu kontrollib müstiline Hierarhia. Raamatuid ei loeta, originaalsed mõtted on täielikult keelatud ja inimesed ei tohi mõelda, kes või miks nad on. Pinnale tõuseb aga vastupanuliikumine, kes hakkab vähehaaval seda türanlikku süsteemi murdma.

Need on kõik düstoopiate tüüpmotiivid, kohe meenuvad nii George Orwelli "1984", Ray Bradbury "451 Fahrenheiti" kui ka Aldous Huxley "Hea uus ilm". Ben Okri ei kopeeri, vaid kummardab austavalt klassikutele ning paneb nendest elementidest kokku veidra ja omanäolise terviku, mis oma vormilt ei kuulu ühegi nurga alt 21. sajandisse. "Vabadusekunstnikus" on klassikalist romantismi, eksistentsialismi ja muinasjutulikku moraalitsemist ja naivismi, kuid Okri suudab neist vastandlikest ja ehk isegi pisut aegunud külgedest kokku siduda köitva unenäo. Või luupainaja, sõltub, mis nurga alt vaadata.

Raamatut avades mõjus kummalisena autori soovitus "Loe aeglaselt", kuid "Vabadusekunstniku" puhul saavad tõesti pausihetked sisulise väärtuse. Ben Okri provotseerib ka lugejat endalt küsima "Kes sa oled?", "Miks sa oled?", "Mis on tõde?" ja veel kümneid samalaadseid paradokse, mille abil murtakse lõpuks maha ka teose keskmes olev Hierarhia. Kuigi teos räägib müstilisest fiktiivmaailmast, on see ikkagi valusalt tabav tumevaade kaasajale.

Varasemaga olen ehk jätnud mulje, justkui oleks "Vabadusekunstnik" üks lõputu heietamine ja filosofeerimine, kuid tegelikult hoiab teost koos ikkagi väga selge narratiivne joon. Peategelaseks on Karnak, kelle elukaaslane Amalantis kaob ühel päeval jäljetult. Oma kallimat otsides avastab Karnak aga, et temale maalitud reaalsust maailmast pole kaugeltki nii roosiline, kui ta esialgu arvas.

Mõnes mõttes on "Vabadusekunstnik" suviseks lugemiseks liiga tume, kuid teisalt annab Ben Okri lootust paremale homsele, mis koroonaviiruse valguses on igati vajalik sõnum.