Ma lähen tantsu vaatama alati üsna romantiliste lootustega. Tahan uskuda, et keha teab midagi, mida sõnad ei tea. Et kaks inimest (antud lavastuses seitse inimest!) saavad üksteisest aru enne, kui nad midagi ütlevad. Et grupp inimesi võib korraks hingata ühes rütmis. Et laval saab tekkida miski, mida päriselus nii kergesti ei teki – tunne, et me ei ole päris üksi.

Eesti Tantsuagentuuri ja Igor Lideri uus tantsulavastus "Kaheksa" kutsub seda uskuma. Teadmata veel, kas ma hakkan uskuma.  Lavastuse lähtekoht on lihtne ja samas päris suur: mis juhtub siis, kui inimesed hakkavad liikuma nagu üks organism? Lavale tekib grupp, mis koguneb, laguneb, muudab vormi ja liigub ühise impulsi järgi. Aga vaataja näeb seal selgelt kogu aeg ka seitset erinevat inimest. Ja see vist meeldib mulle? 

Mulle meeldib, et nad ei mõju ühetaoliselt. Igal tantsijal on oma kohalolu, oma energia ja oma liikumisviis. Mõni on teravam, mõni pehmem, mõni mängulisem, mõni pisut rahutum. Erinevad kogemused, kehakoolid ja aastad tekitavad ühe sümfooniaorkestri. Nii tekibki minu jaoks lavastuse esimene huvitav olemus: kuidas olla üks organism, ilma et peaks selleks iseendast loobuma? Ja selle järgi kohe ka teine: kuidas iseseisvuses saab leida ühist organismi? 

Sest eks me teeme seda elus kogu aeg. Tahame kuuluda, aga ei taha kaduda. Tahame olla kellegagi koos, aga tahame jääda iseendaks. Tahame, et keegi meid mõistaks, aga tahame samal ajal kogeda ka oma vaikelu. 

Tantsus on selle näitamiseks midagi väga ilusat. Inimesed saavad üksteist kuulata ilma sõnadeta. Ja ma tahan seda uskuda. Aga ikka veel ei tea, kas usun. 

Üks keha, mitu iseloomu

"Kaheksa" puhul ei jää silma niivõrd narratiiv, vaid pigem liikumine ühest seisundist teise. Helimaastik ja liikumine vahetavad omavahel pidevalt rolle ning lavastus mõjub mulle kohati nagu EP või album: lood kuuluvad küll ühte maailma, aga igaühel on oma iseloom, rütm ja kulgemine.

Põnev on jälgida, kuidas individuaalsus grupi sees alles jääb. Kui tantsijad moodustavad ühe suure liikuva massi, hakkab nende vahele tekkima justkui uus keha. Aga siis teeb keegi midagi ootamatut ja ma näen jälle inimest selle keha sees. Vahel on see pilk, vahel kehakogemusest tulenev erinevus, vahel tunne. 

Need hetked on minu jaoks kõige ilusamad. Sest üks organism ei pea tähendama seda, et kõik liiguvad ühtemoodi. Pigem võiks see tähendada, et kõik on erinevad, aga oskavad üksteist kuulata. See on ka päriselus päris hea eesmärk.

Aga mis tunne selle taga on?

Siin hakkab "Kaheksa" minu jaoks natuke kõikuma. Ma saan aru, mida lavastus tahab öelda. Ma arvan, et ma saan aru, mida lavastus tahaks öelda. Saan aru, et siin ei ole vaja lineaarset lugu ega kindlaid tegelasi. Aga vahepeal tekib mul ikkagi soov teada, mis tunne on selle liikumise taga.

Miks just see emotsioon?

Miks just selline muutus?

Ei, mitte selleks, et lavastus kõik ära seletaks. Vastupidi – mulle meeldib, kui tants jätab ruumi enda mõtetele. Aga mu soov oleks tunda, et liikumine tuleb kuskilt sügavamalt kui lihtsalt järgmisest koreograafilisest lahendusest. Et inimene ei teeks lihtsalt midagi ilusat, vaid et ilus asi sünniks sellest, kui tal on midagi vaja teha.

Kohati tunnetan seda. Kohati usun. Ja siis järgmisel hetkel näen lavastuse mehhanismi liiga selgelt ette. Näen, et nüüd tuleb uus pilt, uus seisund, uus muutus. Ja kui ma hakkan juba ette aimama, mis järgmiseks tuleb, kaob natuke sellest maagiast, mida tantsust otsin. 

Mõni hetk võiks kauem kesta

"Kaheksa" loob päris palju pilte, mille juures tahaksin kauem olla. Tahaksin sukelduda sügavamale, marineerida ennast liikumises, jõuda jälgida kõiki ja kõike. 

Igor Lideri põnevad koreograafilised krutskid, toredad väikesed nihked ja ootamatud muutused tekitavad hetki, kus tekib tunne, et nüüd saan sukelduda ookeani põhja. Ja just siis liigub lavastus edasi. Mõni liikumine hakkab mulle maitsema just siis, kui ta juba lõpeb.

Sooviks mõnikord, et üks stseen, lugu, hetk kestaks veel natuke kauem. Et üks tantsija saaks oma liikumisega kuhugi päriselt jõuda. Et saaksin vaadata mitte ainult ideed, vaid ka seda, mis juhtub ideega siis, kui talle anda aega. Tahaksin nautida maitset. 

See on vist üks põhjuseid, miks mulle tants meeldib. Vahepeal saab lihtsalt vaadata, kuidas inimene liigub, ilma et peaks sellele liikumisele mingit põhjust leidma. Ja samas tahan ikkagi uskuda, et selle liikumise sees on midagi veel.

See on natuke vastuoluline soov: tahta korraga vabadust kui ka tähendust.

Kui tants hakkab liiga hästi toimima

Võib-olla olen tantsu suhtes lihtsalt natuke liiga romantiline. Mulle meeldib mõelda, et kui inimene hakkab jooksma, siis ei pea kohe teadma, kuhu ta jookseb. Tahan vaadata, kuidas ta jookseb. Mida ta otsib. Millal ta väsib. Kas ta jõuab kohale.

Tantsus on oluline hetk enne vastust. See, kui keha alles otsib. "Kaheksa" annab neid hetki, aga mitte alati piisavalt pikalt. Vahel hakkab lavastus minu jaoks liiga hästi toimima – saan aru, kuidas pildid vahelduvad ja kuidas üks seisund teiseks muutub. Siis olen korraga jälle vaataja, kes vaatab lavastust, mitte inimene, kes on selle sees.

Ja ma tahaksin pigem viimast. Mitte rohkem ideid, vaid võib-olla rohkem aega mõne olemasoleva idee sees.

Väikesed lõpud

Tantsulavastuse dramaturgia jätab mind lõpuks veidi mõtlikuks. Lavastuses on mitu hetke, mis mõjuvad justkui väikeste lõppudena. Üks liikumine või seisund jõuab kuhugi välja, tekib tunne, et nüüd on midagi lõpetatud – ja siis algab uus. See jätab mind vastuseta, kas need hetked kogunevad lõpuks üheks suuremaks kaareks või ongi "Kaheksa" pigem rida erinevaid seisundeid ja pilte, mis kuuluvad kõik samasse maailma.

Mulle tegelikult meeldib mõte, et kõik ei peagi tingimata kokku jooksma. Ka elu ei jookse. Meie päevades on väikseid lõppe, millele anname tähenduse tihti alles hiljem. Mõni inimene tuleb ja läheb. Mõni vestlus lõpeb liiga vara. Mõni hetk tundub tähtis alles tagantjärele. Ja mõni asi, mida me sel hetkel peaaegu ei märganudki, jääb aastateks meelde.

Miks peaks siis tants alati kõik üheks suureks looks siduma? Võib-olla piisabki sellest, et mõned hetked jäävad kummitama, mõned lähevad mööda ja mõne juurde tahaks hiljem tagasi tulla. Aga "Kaheksat" vaadates jäin siiski natuke igatsema üht suuremat kaarejoont - mingit tunnet, et kõik need erinevad hetked jõuavad lõpuks kuhugi kokku.

Üks organism, aga seitse inimest

Lõpuks tulen ikka alguse juurde tagasi. Üks organism, aga seitse inimest. Mul on hea meel, et sain vaadata, mida Igor Lideri "Kaheksa" tahab näidata. Ja ma tahan sellesse uskuda. On hetki, kus usungi – lavale tekib midagi, mis on suurem kui need seitse eraldi keha. Midagi, mis liigub nende vahel ja mida ei saa ühelegi neist päriselt omistada.

Aga mulle pakuvad kõige rohkem huvi hetked, kus see üks organism korraks laguneb. Kui keegi astub välja. Kui keegi liigub natuke teises rütmis. Kui näen jälle inimest.

Sest võib-olla ei tähenda üks organism seda, et seitse inimest muutuvad üheks. Võib-olla tähendab see hoopis seda, et seitse erinevat inimest oskavad korraks üksteist kuulata. Ja kui nad siis jälle lahku liiguvad, jääb mulle tunne, et nad olid päriselt koos.

Kasvõi korraks.