Žanrifilmidel on selgelt koht meie filmivereringes, sest kas puhtakujulist õõva või veidi lahjemat trilleri- ja ulmekraami tuuakse vaatajate ette vahetpidamata. Liiga tihti on see paraku ajudeta reedeõhtune rämpsmeelelahutus, aga kohati õnneks siiski ka väärikas osa tänapäeva kinopildist. Hädapärane nälg saab seega isegi minusugustel õudushuntidel üldiselt leevendatud, ent esimeste jahedate sügistuultega läheb kõht nii mul kui ka ilmselt paljudel teistel ootuspäraselt tühjemaks: saabuv halloween ja sellega avatuks kuulutatud globaalne hirmuhooaeg lausa nõuab iga pimedama õhtu täitmist millegi kõhedaga.

Aastad pole vennad, kohati suudavad kinod sellest võimalusest kord paremini, kord kehvemini kinni haarata, õnneks leidub aga ka tänavu üht-teist märkimisväärset, mille nimel tasub nina kodust välja pista. Ega alati tingimata peagi, sest voogedastusgigandid pingutavad samal ajal oma puusa paigast, et meid iga hinna eest just diivanil hoida ja turvaliste koduseinte vahel judinaid pakkuda. Mõlemal juhul jagub nii häbitut rümbarebu kui ka peresõbralikku leebemat vaatamist ning nende kahe äärmuse vahele mahub erinevaid värvinguid rohkem kui küll. Isegi vaala kõhtu saab ronida! Mida muud veel tahta?

Kui nüüd väreleva taskulambi valgel sellest rägastikust läbi murdma hakata, siis ehk peaks alustuseks hoopis paar sammu tagasi astuma … Veidi arusaamatult otsustati nii Eestis kui ka mujal maailmas üks kõigi pühakute õhtusse just nagu valatult sobiv linalugu tuua vaatajate ette juba septembri keskpaigas. Pean silmas aasta kõige ootamatumat taaselustamist – 28 aastat hiljem sai järje Sandra Bullocki ja Nicole Kidmani eneseirooniline romantiline komöödia "Igapäevane nõiakunst"¹.

Ookeani taga on esimene film tõenäoliselt sama loomulik osa sügisest nagu kõrvitsavürtsidega kohv, siinsed vaatajad pidid alustuseks aga veidi kukalt kratsima. Samas tasus end igati üllatada lasta, sest mõnuga üle serva loksuv huumor ja eneseiroonia hoidsid filmi käimas ning kuigi stsenaarium väärinuks tugevamat toimetajakätt, ei ole lõpuks suurt midagi häbeneda. Ka viimaste aastate paljulubavaim õuduslavastaja Zach Gregger proovis teistest ette joosta, kui tõi igati teenitult läbi aegade parimaks videomängude adaptsiooniks nimetatud "Resident Evili"² vaatajate ette juba enne ametlikku sügise algust, pole aga kahtlustki, et järelturu virtuaalriiulitel sihitakse film just täpselt halloween'i nädalavahetuseks.

Peletistega on kohane ka jätkata, sest kevadel Cannes'ist tuule tiibadesse saanud "Lootuse sadam"³ keris poole aastaga ootused julgelt maksimumini, kahjuks aga variseb ambitsioonikas, otsekui Jaapani kaiju-traditsioonist võrsunud kollihitt oma raskuse all ise kokku. Suurelt unistamine on kahtlemata voorus – siin on täiskäigul omaks võetud isegi jamescameronlik raha-pole-vaja-lugema-hakata-mõtteviis –, ent kõige parematel hetkedel kruvitakse pinget ilma midagi otseselt näitamata. Esimene kolmandik sellest kahe ja poole tunnisest tulevärgist annabki võimaluse vaimusilmas ette kujutada uskumatuid monstrumeid, kui nad aga lõpuks päriselt kaamera ette jooksevad, vaatavad sealt hoolimata pillavast suhtumisest vastu hoopis koledalt animeeritud tulnuklibedikud.

Võrdlus James Cameroni, täpsemalt tema "Avatari"-saagaga ei ole aga sugugi laest võetud, sest "Lootuse sadam" on kõigest avalöök pikemale sarjale, mis pineva tagaajamise asemel ühe väikelinna tänavatel – minu jaoks ainus põhjus, miks üldse seda praegu vaadata! – ronib tõenäoliselt kuskile kosmoselaeva kitsastesse koridoridesse triviaalset fantaasiasaagat lahti harutama. Kui aga seda laadi hübriid publikule peale läheb ja selle toel ka veidrama otsa Aasia filmikunst meie suurele ekraanile jõuab, siis võin isegi paar tüütut Michael Fassbenderi ja Alicia Vikanderi häälega pudikeelt rääkivat maavälist elukat välja kannatada.

Kurb tõsiasi, et iga köitev idee ei tähenda veel head filmi, saab saatuslikuks ka koroonapandeemia tipphetkel hirmusjubeda veebikaamera-õudukaga "Võõrustaja"⁴ üllatanud Rob Savage'ile. Tema lõhkikistud perekonna pinnalt võrsuv uus kõhedik "Teine emme"⁵ on otsekui retsept, kus iga komponent eraldi maitseb hästi, aga kokku tuleb pisut veider hallikas plöga. Jessica Chastain annab endast topeltrollis maksimumi ning Savage suudab teda väsimatult üha ogaramatesse olukordadesse pista, kuid … me oleme seda kõike juba varem näinud. Paari tõhusa ehmatuse ja nutikalt ära kasutatud keskkonna kõrval jääb näppude vahele vaid hulk täitmata lubadusi. Kui väga soovite, siis kissitage vaadates silmi, ehk ei paista auklik stsenaarium ja loogikavead nii selgelt välja, ülemäära terav pilk tuleb siin kindlasti kahjuks.

Isa-poja vastuoluline suhe saab vundamendiks ka Brian Duffieldi ellujäämispõnevikule "Vaalasügavikus"⁶, mis võib esmapilgul tunduda siin reas isegi juhuslikuna. Kuidas peaksid vaalad suutma konkureerida kurjade vaimude ja muud sorti vintskete pahalastega? Läksin ka ise saali selle üleoleva suhtumisega, aga pidin oma sõnu õige pea sööma, sest varjudes luurivad tumedad jõud on lapsemäng võrreldes sellega, kui Austin Abramsi – kelle leivanumbriks ongi saamas elu-halvim-päev-tüüpi rollid – kehastatud tegelane liigub läbi kašeloti sisikonna.

Tehniliselt meisterlik ebamugavuse ja klaustrofoobia tuleproov paneb meid ka pehmetel kinotoolidel istudes vastikusest vingerdama, kahjuks aga ei suudeta lõpuks filmi siiski ühtseks tervikuks siduda. Ajas edasi-tagasi hüppav raamlugu püüab anda juurde täiendavat konteksti, mis aga hakkab pigem rütmi lõhkuma ja mõjub kui täiesti ebavajalik ballast. Pigem võiks lihtsalt usaldada oma projekti tugevusi ja nendega lõpuni välja minna.

Kui teised pingutavad ninast vere välja, et meile võimalikult pikatoimelisi luupainajaid pakkuda, siis tänavuse hingedeaja kõige siiram, süütum, aga samas ka terviklikum võistleja "Lammas Shaun ja farmielukas"⁷ ei üritagi meie ööund segada. Otse vastupidi: brittide legendaarne Aardmani stuudio istutab mõnusalt viljaka seemne pere nooremate kuklasse, kust võib tulevikus hakata võrsuma huvi või isegi armastus žanrifilmide vastu. Siia on kootud mõnuga sisse viiteid klassikale – eelkõige "Frankensteinile" –, kuid ei saa üle ega ümber tundest, et kas tõesti on sündmustiku aluseks oleva juuksekasvuseerumi osas saadud inspiratsiooni meie kodumaisest kehaõudus-lühiloost "Karv"⁸? Sarnasused on ilmsed, vastust sellele küsimusele ei osanud anda ka režissöör Oskar Lehemaa, kuid tõde kipubki tihti parimatele lugudele jalgu jääma. Mina igatahes usun, et ilma Sten Karpovi piinadeta poleks ka seda toredat lambaseiklust.

Üht-teist uut on kinodesse veel tulemas – DC koomiksiuniversumi uus peatükk "Clayface", libahundilugu "Soe surm" ning Radu Jude meta-paroodia-ühiskonnakriitika "Dracula"⁹ –, kuid omajagu vaatamist jagub ka klassikalinastuste hulgas. Ilmselt kõige suuremat rahvusvahelist tähelepanu on saanud režissöör Ken Russelli vastuolulise ja aastaid keelatud olnud kultusfilmi "Kuradid"¹⁰ taastatud versioon, mis tuuakse loetud kordadel ka Eesti vaatajate ette.

Kui see tundub alustuseks liiga suur suutäis, siis vabalt võib proovida "Elm Streeti luupainajat"¹¹ vaadates ette kujutada, milliseks oleksid kujunenud õudusfilmid ilma selle Wes Craveni häbitult kitšiliku tüvitekstita. Või ehitada Guillermo del Toro muinasjutulist gootijubedikku "Paani labürint"¹² vaadates sildu meie kaasaja troostitu reaalsusega. Või siis lihtsalt koos Sõpruse kirgliku publikuga laulda täiest kõrist kaasa "Rocky Horror Picture Show"¹³ lugusid. Palett on üsna kirev.

Kõige huvitavam on aga võtta uuesti ette Homeless Bobi 20. sünnipäeva raames Sõpruses linastuv "November"¹⁴, millest on vahepealsete aastatega saanud rahvusvaheline menuk. Unustage korraks ära Kivirähk ja tema "Rehepapp" ning proovige hoopis ronida mõne Ameerika filminohiku pähe, kes folkõuduse fännina puurib eriti sügavale ja leiab sealt üles Sarneti mustvalge veidruse.

Filmiplatvormil Letterboxd on "November" igatahes pika puuga kõige populaarsem Eesti film ja seda teistsuguse kõrvalpilguga linalugu nüüd uuesti üle vaadates tabasin isegi, et kas äkki on hoopis Robert Eggers oma mitmegi menuki – ja miks mitte ka uue aasta alguses kinodesse jõudva "Werwulfi" – puhul laenanud just Sarneti visuaalsest esteetikast. Võtan sarnaselt "Karvaga" taas vastu trotsliku otsuse: usun ilusamaid lugusid ega lase tõel vahele tulla, sest kellele ei meeldiks unistus, et suures õudusmängus tõmbab salamängijana hoopis niite väike filmimaa Eesti?

Valikut seega kinolevis justkui on, aga sellest ei paista ikkagi silma ülemäärast … süsteemsust. Midagi tuleb siit, üht-teist sealt, aga arvestades, kuivõrd lihtne on meelitada – erinevalt enamikust žanridest – inimest saali ka lootusetult mahatehtud ja igas mõttes ebaõnnestunud õudusfilmiga, siis miks mitte kasutada võimalust? Halloween'i ajal võiks tuua kinoajaloost välja hoopis need tõelised tipud, mida siis oktoobri lõpus ja novembri alguses taas kõik koos üle vaadata. Suund on õige, nüüd tasuks veel julgemalt asi ette võtta.

Kuidagi ootamatult lahja on ka saak, mida pakuvad kõikvõimalikud VOD-platvormid. Ainsa märkimisväärse filmina on jõudnud Disney+ valikusse Iiri lavastaja Kate Dolani "Hingesugulane"¹⁵, kus peategelase prooviks koju võetud tehiskaaslane osutub muidugi mõista verejanuliseks tapjarobotiks. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja tüüpi suvameelelahutusena igati viisakas, aga pikemalt süvenedes ei saa üle ega ümber tundest, et samalaadseid filme on viimase mõnekümne aasta jooksul tehtud rohkem kui küll ja AI-võidujooksus mõjub Dolani käsitlus lausa anakronistlikult. Vaadake pigem uuesti üle Spike Jonze'i 13 (!) aastat tagasi valminud "Temake"¹⁶, saate mitu korda suurema elamuse. Ja siis proovige ChatGPTga intiimset vestlust pidada, mis on kindlasti hirmutavam kogemus.

Aga ehk ongi tänavu hoopis suuremat rõhku pandud sarjadele? Praegu vähemalt tundub nii, sest otsekui konkurentide plaane ette aimates on mitu voogedastuspakkujat otsustanud seada oma õudusfookuse just sinna. Otsa tegi lahti Netflixi kuueosaline "Allpool"¹⁷, mis annab alustuseks meile taas selge signaali: vahepeal näitlemisele selja pööranud Josh Hartnett on tagasi ja suuremalt kui kunagi varem.

Originaalstsenaariumil põhinev lühisari astub üht sammu juba mainitud vaalafilmiga, sest siin – jätke vahepeal üks rida lugemata, kui teada ei taha! – peab üks Newfoundlandi linnake maadlema hiidkalmaariga. Arvate, et see kõlab koomiliselt? Asi on naljast kaugel, edukalt keevitatakse kokku värskelt "Diggeriski"¹⁸ käsitletud ökokatastroofi ja kliimasoojenemise temaatika, kuid seda tehakse ikkagi "Võõrkehast"¹⁹ ja isegi H. P. Love­craftist inspireeritud ürgõuduse kaudu.

Vaid nädalase vahega võtsid kaks sarja – "Carrie" Prime Videos ja "Crystal Lake"²⁰ HBO Maxis – ette õudusfilmi suurimad raskekaallased ja otsustasid neid hoopis ootamatu nurga alt ümber mõtestada. Mike Flanagan, kes on tootnud viimase kümmekonnaga aastaga terve mäe seriaale, mis lähevad ilma pikemalt mõtlemata õuduskaanonisse – alates "Hilli maja kummitusest" ja lõpetades "Südaöise missaga"²¹ –, nüüd aga jätab ta oma gootiarmastuse seljataha ja proovib Stephen Kingi debüütromaani "Carrie" näitel rinda kätt hoopis suurekssaamislooga.

Liialt ei tasu seejuures otsida võrdlusmomente Brian de Palma legendaarse 1976. aasta ekraniseeringuga. Nüüd on kõvasti liha luudele lisatud, kuigi iga loomingulise otsuse vajalikkuses ma lõpuni kindel ei ole (näiteks miks on meil vaja "X-meeste" tüüpi supervõimetega inimeste gängi?!). Avahooaeg tõestas end aga õnnestunud seguna, kus praeguseks juba 50 aastat tagasi kirjutatud tekst on osavalt sobitatud tänaste noorte hirmude ja ebakindluse ning kaasaegse koolisüsteemiga.

"Crystal Lake" võinuks ju valida turvalise tee ja läheneda "Reede 13"²² filmisaaga eelloole mööda juba sissekäidud rada suvelaagrisse, kus tuuseldaks ringi purjus ja mitte kõige arukamad teismelised, kes järgemööda võimalikult võikal moel lõpu leiavad, kuid siin on otsustatud lahendada lugu hoopis USA väikelinnakrimka ja psühholoogilise trilleri vaatepunktist. Ei tasu nüüd ette kujutada, et see on mingi leebem versioon kultusrapperist, kaugeltki mitte, võikaid momente on siin rohkem kui küll, ent autorid on suutnud leida sellest materjalist üles sügavuse, milleni pole jõutud seni terve rea järgede ega ka uusversioonide puhul.

Mõni nädal on nüüd aega õudukate lainel loksuda, pärast mida võib rahus kõrvitsad kokku pakkida ja … hakata jõule ootama.

¹ "Practical Magic", Griffin Dunne, 1998; "Practical Magic 2", Susanne Bier, 2026.

² "Resident Evil", Zach Gregger, 2026.

³ "Hopeu", Na Hong-jin, 2026.

⁴ "Host", Rob Savage, 2020.

⁵ "Other Mommy", Rob Savage, 2026.

⁶ "Whalefall", Brian Duffield, 2026.

⁷ "Shaun the Sheep: The Beast of Mossy Bottom", Steve Cox, Matthew Walker, 2026.

⁸ "Karv", Oskar Lehemaa, 2019.

⁹ "Clayface", James Watkins, 2026; "The Cycle", Jordan Downey, 2026; "Dracula", Radu Jude, 2025.

¹⁰ "The Devils", Ken Russell, 1971.

¹¹ "A Nightmare on Elm Street", Wes Craven, 1984.

¹² "El laberinto del fauno", Guillermo del Toro, 2006.

¹³ "Rocky Horror Picture Show", Jim Sharman, 1975.

¹⁴ "November", Rainer Sarnet, 2017.

¹⁵ "Soulm8te", Kate Dolan, 2026.

¹⁶ "Her", Spike Jonze, 2013.

¹⁷ "Below", Jesse McKeown, 2026.

¹⁸ "Digger", Alejandro G. Iñárritu, 2026.

¹⁹ "The Thing", John Carpenter, 1982.

²⁰ "Carrie", Mike Flanagan", 2026; "Crystal Lake", Brad Kane, 2026.

²¹ "The Haunting of Hill House", Mike Flanagan, 2018; "Midnight Mass", Mike Flanagan, 2023.

²² "Friday the 13th", Sean S. Cunningham, 1980.