Mart Laar. Eesti kääbik Johann Voldemar Jannsen ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Johann Voldemar Jannsen
Johann Voldemar Jannsen Autor/allikas: et.wikipedia.org

Mart Laar kirjutab värskes Loomingus, et on aeg Johann Voldemar Jannseni aus nimi puhtaks pesta.

16. mail 2019 möödub Johann Voldemar Jannseni sünnist 200 aastat. Ei oska hetkel veel arvata, kuidas seda tähtpäeva tähistatakse, kuid loodan igatahes, et laiemalt kui Jannseni 100. või 150. sünnipäeva, mida eriti ei märgatudki. Põhjusi selleks ei tule kaugelt otsida. Vello Salo sõnul on Jannsen nimelt "rängalt laimatud ja unustuse hõlma vajunud mees", kes tuleks tagasi tõsta talle Eesti ajaloos kuuluvale kohale. Milles kõiges pole teda süüdistatud? Et ta polevat olnud sedavõrd võitluslik nagu Carl Robert Jakobson, kirikuvastane nagu Kreutzwald, rahvalaulu hindav nagu Hurt? Lisaks arglik, lömitav, rahahimuline ja põhimõttelage. On lihtsalt hämmastav, et sellisest kodust sai kasvada nii aateline isamaalaulik nagu Koidula. Raha eest olevat Jannsen valmis olnud kogu rahvusliku liikumise sakstele maha müüma. Saksameelsed sõimasid teda venelaste käsilaseks, tsaarivõimude peale lootjad aga lootusetult saksameelseks. Tsaariametnikud ütlesid päris otse välja, et Jannsen kuulutab oma ajalehes Eesti Postimees, et "eestlaste saksastamisest tuleb maale kasu".

On aeg Johann Voldemar Jannseni aus nimi puhtaks pesta. Arvestades seda, mida ta on eesti rahva heaks teinud ja kas või 150 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost, on selleks tegelikult päris viimane hetk. Eks seda on üritatud varemgi teha, näiteks Villem Reiman ("J. V. Jannseni elutöö". "Eesti Kirjandus" 1916, nr 5—6), Juhan Peegel ("Saja-aastast Pärnu Postimeest sirvides". Looming 1957, nr 6) või Jaan Kross ("Pöördtoolitund". Looming 1971, nr 1), kuid ikka on neid peatanud põhimõttekindlamad tegelased, kes polnud midagi unustanud ega midagi andestanud. Isegi mitte seda, millele mõne teise juures võidi läbi sõrmede vaadata. Kui Koidula ja Kreutzwald olid agarad saksa autorite "laenulised", siis Jannsenile oli see keelatud. Kreutzwald võis aktiivselt väljarändamisliikumise vastu võidelda, aga kui Jannsen seda tegi, teenis ta reaktsiooni huve. Mitmele uurijale oli juba ette teada, et Jannsen oli sakste ees lömitav, arglik ja põhimõttelage, järelikult ei saanud tema tegevuses olla midagi positiivset. Nii väitis Hans Kruus uurimuses Aleksandrikoolist, et arglik Jannsen hoidis sellest ettevõtmisest esialgu eemale, kuigi just Perno Posti­mehes toodi 1863. aastal Aleksandrikooli idee, mis "aeab vist igga tundjat eesti süddant tuksuma", esimest korda avalikkuse ette. 1864. aasta palvekirja­kampaania kirjelduses mainib Hans Kruus vaid ühe lausega seika, kuidas Jannsen päästis kinnivõtmisest Peterburisse siirduvad saadikud. Võib vaid ette kujutada, millise kangelasepopöa oleks Kruus sellest kokku kirjutanud, kui lugu oleks juhtunud näiteks tema lemmiku Carl Robert Jakobsoniga. Tollesama Jakobsoniga, kes väiklaselt solvununa üritas esimest üldlaulupidu pigem nurja ajada ja oli sellegipoolest täitsamees. Pean ka tunnistama, et ei saa aru, miks nähakse väidetavas Saksamaa poole hoidmises erakordset tagurlikkust ja reaktsioonilisust, koostöös Vene tsaarivõimudega aga midagi suurepärast ja progressiivset. Kui teiste ärkamisaja tegelaste vaadete uurimisel kasutatakse laialdaselt nende erakirjavahetust, siis Jannseni puhul mitte — tema kirju näiteks Carl Robert Jakobsonile (Eesti Kirjandus 1924, nr 11), tsensor Mihkel Suigusaarele või professor Yrjö-Koskinenile on püüdlikult ignoreeritud. Viimasele kirjutas Jannsen 1866. aastal aga näiteks järgmist: "Soomemaal valitses küll ka rootsikeel ja pruugid, ega pandud neile orjapaelu kaela, ega kistud maad jalge alt ära, nagu seda meil tehti. Soomlased ei saanud iial nenda riisutud ega rõhutud, nagu vaesid Eestlased. Soomlaste priius, õigus, koolid, kohtud olid eest otsa ja igal ajal palju teisemad kui meil, kes meie Neegriorja elu elasime ja oma päris maal võeraste vangipaelu kandsime. Seal juures jäeti rahvast rumaluse ja vaesuse kätte, mis läbi ikka sügavamasse vausid. Meie päris pidajad ja piinajad olid ühelhoobil ka meie armu andjad ja õiguse mõistjad; meie nende lambad, nemad meie niitjad, keda veel pealigi kummardades pidime tänama, kui meil viimast hammast suust välja ei löönud, sest et liiga kõvast kinni seisid. Keik oli nende päralt, ka tuule õhk ja päikese paiste."

Jannseni materdamine algas tegelikult juba ärkamisajal ja jätkus selle järellainetustes. Olukord ei paranenud ka omariikluse tingimustes. Päris mutta teda siiski ei taotud. Siis aga tehti lõpp Eesti iseseisvusele ja koos sellega eestlaste õigusele ise oma ajaloo üle otsuseid langetada. Nüüd hakati seda tegema Moskvast. Ning mis sai Moskvale olla rohkem meele järele kui lugu kodanlikust natsionalistist, kes lömitas Saksamaa ees ja reetis või lausa müüs maha eesti rahva tegelikud huvid. Kas Jannsen selline oli või mitte, polnud oluline, sest niisuguseks pidi ta igal juhul saama. Tema näitel sai demonstreerida kõigi "kodanlike natsionalistide" silmakirjalikkust ja närusust. Jannsenist sai kulakluse eestkõneleja, kes üritas oma rahvast parunite kontrolli all hoida. Gustav Naani toimetamisel ilmunud "Eesti NSV ajaloos" (1952) kirjutati temast muu hulgas järgmist: "Ta püüdis Eesti rahvast eraldada vene rahvast ja vene kultuurist, samal ajal orjalikult lömitades vene tsarismi ees." Mujal aga lisatakse, et kuigi Jannsen ja kujuneva Eesti maakodanluse ladvik, kes tema selja taga seisab, ei lepi enam pärisorjusega ja nende taotlused erinevad aadli taotlustest, kardavad nad 1860. aastail siiski ka juba oma rahvast. Mõisnikega sõlmitud rahvavaenulikud kokkulepped häbimärgistavad Jannsenit kui kujuneva kulakluse ideoloogi. Need süüdistused olid juba niivõrd rängad, et olnuks Jannsen elus, oodanuks teda ees kindel Siberi tee.

Taasiseseisvunud Eestis on Jannsenit aegamisi üritatud ajaloos õigele kohale tagasi tõsta. Kui teised ärkamisaja suurkujud leidsid tee Eesti rahatähtedele, siis Jannsen jäi neilt välja. Ajapikku hakkas Jannsenist uurimusi ja raamatukesigi ilmuma, mitu tema eluepisoodi valgustati läbi päris uue nurga alt. Eriti tasub rõhutada Hilve Rebase ("Johann Voldemar Jannsen. Tagasivaade 100. surma-aastapäeval". Tallinn, 1990), Vello Paatsi (""Terre, armas Eesti rahwas!" Kuidas maakeelest ja maarahvast said eesti rahvas, eestlased ja eesti keel". Akadeemia 2012, nr 2) ja Malle Salupere tööd ("J. V. Jannsen pietismi ja sotsialismi vahel". Keel ja Kirjandus 1999, nr 12). Viimase sulest pärineb ka esimene põhjalikum monograafia "Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis" (2006). Võrreldes aga seda teost kas või mahult Salupere Koidula-monograafiaga (2017), peab tõdema, et Jannsen on taas oma andeka tütre isa rolli taandatud. Püsti on pandud ka esimene Postipapa kuju Pärnus ning teinegi, sel korral avalikult isale ja tütrele pühendatud monument Tartus. See kõik on kena, ometi pole Jannsen ikka veel tõstetud talle Eesti ajaloos kuuluvale kohale.

Mida me Johann Voldemar Jannseni elust ja tegevusest teame? Ta sündis vana kalendri järgi 4. mail 1819. aastal Vändra kihelkonnas Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado pojana ja sai ristimisel nimeks Jaan. Tema isapoolses suguvõsas oli olnud mitu põlve veskimehi, põlisest Eesti juurest oli ka emapoolne suguvõsa. Isa ristivanemad olid olnud kõrgest soost, poja ristiisaks sai aga koguni mõisahärra major von Ditmar ise. Ado Jensen sai mõisarahvaga hästi läbi, nii et poegi kutsuti sinna tihti mängukaaslasteks. Siin sai Jannsen ka esimest haridust. Lapse­põlveidüll lõppes paraku järsult isa surmaga 1826. aastal. Vaeslapseks jäänud Jannsenil tuli külavaesena talust tallu käia ning suviti karjapoisina teenida. Jannseni õnneks sattus ta karjaseks haridusmeelsesse Särghaua tallu. Siin elati üle isegi see, et poiss lammastele karjas raamatuid ette lugema kippus, lehmadele laulu lõõritas või endale kasetohust tiivad valmistas ja küüni katuselt õhku tõusta üritas. Siis pani major von Ditmar tähele, et tema ristipoeg käib vaeslapsena küla­korda ja võttis terase poisi mõisa oma hoole alla, pani ta õppima esiteks valla-, seejärel kihelkonnakooli. Siin vaimustus Jannsen O. W. Masingu "Marahva Näddala-Lehest" ja otsustas selle tegevust kunagi jätkata. Seejärel haris ärksat õpilast Vändra uus kirikuõpetaja, oma aja värvikamaid hingekarjaseid Karl Körber, kes õpetas Jannsenile korralikku saksa keelt ja muusikat ning õhutas kirjutama eesti­keelseid rahvaraamatuid. Jannsen võeti tööle kirikusse eestlaulja ja organistina, 1842. aastal sai temast Vändra köster-koolmeister. 1843. aastal abiellus Jannsen naisega, kes olevat toonud kaasa saksa verd, see ei vasta aga tõele, sest tegemist oli "puht-Eesti juurest" pärineva perekonnaga. Vändras sündisid peresse esimesed lapsed, kellest kuulsaimaks sai vanim tütar Lydia, luuletajanimega Koidula. Siin kirjutas Jannsen oma esimesed raamatud, mis rikkaliku ja lopsaka keele tõttu said kiiresti populaarseks. 1845. aastal taotles Jannsen esimest korda luba oma ajalehe väljaandmiseks. Kui see tagasi lükati, alustas ta 1848. aastal aastaraamatulaadse "Sannumetoja" väljaandmist, tõustes Eesti tuntuimaks rahvakirjanikuks. 1850. aastal üritas Jannsen uuesti hankida ajaleheluba, kuid taas ebaõnnestunult.

Laiemat tegevusruumi otsides kolis Jannsen 1850. aastal ühte tärkava eestluse peamisesse keskusesse — Pärnusse, ja sai siin koolmeistriks Ülejõe eeslinnas. Agaralt tegutses Jannsen muusika vallas, asutades ja juhtides laulukoore. Pärnus sai temast viljakas kirjamees, kuigi kasvav populaarsus tõi kaasa tsensuuri teravdatud tähelepanu. Ajad hakkasid Vene impeeriumis aga muutuma. Lüüasaamine Krimmi sõjas tõi nähtavale Venemaa mahajäämuse ja sundis alustama uuendusi, et muule maailmale järele jõuda. Selle muutuse osaks oli avalikkuse teke, mis muu hulgas viis uute ajalehtede asutamiseni. Jannseni ettepanekul taotlesid nii Tartu kui ka Pärnu trükikojad luba uue eestikeelse lehe asutamiseks. Ootamatult said loa mõlemad, Jannsen valis Pärnu.
1857. aastal toimus Eestis niisiis kaks tuleviku vaatenurgast olulist sündmust: ilmus Kreutzwaldi "Kalevipoja" teaduslik väljaanne ja oma teed alustas Jannseni Perno Postimees. Kui Kreutzwald oli oma teose pühendanud ühele kaduvale rahvale, siis eestlust kuulutav Perno Postimees oli suunatud tulevikku. Kõigist ja kõigest kibestunud Kreutzwaldi ja Vene valitsejatelt taevamannat ootava Köleri kriitikast hoolimata tekitas Perno Postimehe ilmumine omas ajas paraja vapustuse ja sai sädemeks juba mõni aeg tagasi valmis pandud püssirohutünnis. Perno Postimees mõjus tollases sumbunud õhkkonnas värske tuuleõhuna — nii nagu ajaleht Sakala 20 aastat hiljem. Uue lehega tuli maailm esimest korda üle eestlase taluläve. Koidulal oli õigus, kui ta nimetas Jannsenit sel ajal "pastorite tõu hirmuks ja härrade õuduseks". Perno Postimehega samal ajal alustas Tartus "pastorite lehena" ilmumist Tallorahva Postimees, mis sarnanes Jannseni lehega, aga oli "Eesti rahva" asemel suunatud "maarahvale". Jannseni ajaleht lõi tsensuuri pigistustest hoolimata hästi läbi, Tallorahva Postimees kaotas aga lugejaid ja lõpetas peagi ilmumise. Oluline oli kogu Eestit katva kaastööliste võrgu kujundamine, millest sai kasvatada uusi rahvuslikke ettevõtmisi. Jannsen lasi endast korralikes saksa riietes trükkida päevapildi, kuulutades, et eesti mees peab igas kuues jääma ikka eesti meheks. Pilt levis kiiresti üle maa, sest varem polnud ükski peen härra end tavalise kündja või teomehega samaväärseks pidanud.

1864. aastaks oli vaimuliku tsensuuri kammitsetud Perno Postimees end Jannseni silmis ammendanud. Ta võttis vastu julge otsuse koolmeistriamet maha panna ja kogu perega Tartusse asuda, et hakata seal uut ajalehte välja andma. Ega see tegelikult päris uus leht polnudki, Jannsen andis lihtsalt Laakmanni seisma jäänud eestikeelsele lehele nimeks Eesti Postimees. Kuna tal ei lubatud Perno Postimehe lugejaid oma lahkumisest teavitada, saabunud ta Tartusse, 40 tellija nimed taskus ja süda saapasääres. Aastavahetuse ajal olnud tellijaid paarisaja ümber, siis hakkas nende arv jõudsalt kasvama ja jõudis 2000 piirile. Vabanenud vaimulikust tsensuurist, astus Jannsen uue lehega tubli sammu edasi ja muutis selle oluliselt kaasaegsemaks. Muutusi iseloomustab kas või selline väike, kuid kõnekas detail nagu suhtumine Garibaldisse. Kui Perno Postimehes oli ta veel ohtlik mässaja, siis nüüd järgimist vääriv kangelane. Eesti Postimees ühendas suurt hulka tegelasi, kes Eesti rahvuslikus liikumises midagi tähendasid. Varasemate väljaannetega võrreldes oli Eesti Postimees selgelt teravam, võitlevam ja poleemilisem.

Nüüd peeti saksa ringkondades Jannsenit juba tõeliselt ohtlikuks, pannes just talle vastutuse "noor-eestluse" maaletoomise eest. "Noor-eestluse" seeme olevat rahvasse külvatud Perno Postimehe "eestluse" kuulutusega ning hiljem toetatud arenenud rahvastelt kopeeritud kommete ja organisatsioonide kaudu. Sakslased üritasid "noor-eestlust" süüdistada kirikuvastasuses, Jannseni tegevust rünnati ajakirjanduses, selle vastu jutlustati kantslites. Tehti katseid Jannseni mõju vähendada "oma" eestikeelse lehe loomisega, kuid sellest ei tulnud midagi välja.
Jannseni senise avaliku tegevuse kulminatsiooniks kujunes esimese üldlaulupeo korraldamine Tartus 1869. aasta suvel. Sakslased üritasid sellele vastu töötada, kuid Jannseni osav laveerimine ei lubanud neil peole avalikult vastu astuda. Küll tegid seda Vene slavofiilsed ajalehed ja et neile meeldida, siis ka mõni Eesti tegelane, nagu Carl Robert Jakobson. Sakslased jäid aga lootma, et eestlased ei saa sedavõrd ulatusliku ürituse korraldamisega hakkama. Kuid Eesti Postimehe abiga saadi — ja kuidas veel! Peo korraldus ja tase olid vaatajatele paras vapustus — eestlased olid end lauldes ajalukku sisse murdnud. Programmilise peokõne pidas vihmasajus noor kooliõpetaja Jakob Hurt, kes pälvis tuliseid kiiduavaldusi. Soomest saadud nootide alusel Jannseni tõlgitud ja seatud Friedrich Paciuse "Maamme" — "Mu isamaaa, mu õnn ja rõõm" võeti omaks rahvushümnina. On öeldud, et esimesele üldlaulupeole tuli kokku Eesti rahvas ja laulis end seal rahvuseks, Vello Salo on seda aga nimetanud esimeseks laulvaks revolutsiooniks.

Esimese üldlaulupeo õnnestumine viis Jannseni tema tuntuse tippu. Eesti elas otsekui rahvusliku liikumise mesinädalaid: sellega liitus arvukalt uusi liikmeid, üle kogu maa loodi koore-orkestreid-seltse, Jannseni eestvõtmisel lükati hoog sisse põllumeeste seltsidele Tartus ja Pärnus, hiljem Võrus ja Viljandis, kusjuures Jannsen ise valiti Tartus ja Võrus seltsi esimeheks, tegevust alustasid Eesti Kirjameeste Selts ja Aleksandrikooli Peakomitee. 1871. aasta suvel tegi Johann Voldemar Jannsen võiduka külaskäigu Soome, kus teda kui Eesti rahvusliku liikumise juhti suurejooneliselt vastu võeti. Jannsenid tutvusid pea kõigiga, kes soomlaste rahvuslikus elus olulist osa etendasid, ning veetsid suurepäraselt aega. Tegelikult hakkas Jannseni aeg vaikselt mööda saama. Ta oli eestlastele näidanud, et nad on rahvas, nüüd asusid nooremad sellele rahvale õigusi nõudma.

Laulupeo järel eestlasi haaranud rahvuslik vaimustus mõjus kohalikele sakslastele Iiobi sõnumina. Jannseni mõju vähendamiseks üritasid kirikuringkonnad oma mõju all olevat lehte asutada, kuid ei saanud võimudelt luba, nii nagu ka Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson oma taotlustele. Eesti Postimees muutus samal ajal järjest sõnakamaks, kuni Jannsen poleemikahoos omadele ja võõrastele valimatult hoope jagava Carl Robert Jakobsoniga tülli läks ja see Eesti Postimehest eemaldus. Jakobsoni viimane kaastöö Eesti Postimehele ilmus 3. veebruaril 1871 lehe 5. numbris. Samal aastal võttis Jakob Hurt vastu Jannseni ettepaneku asuda Eesti Postimehe lisalehte toimetama. Selleks ajaks oli Jannsen Liivimaa Ökonoomilise Sotsieteedi sekretäri, liberaalse mõisniku Hermann von Samsoni vahendusel jõudnud saksa poolega kokkuleppele sõjakirves maha matta, selle märgiks hakkas ta rüütelkondadelt saama rahalist toetust. Hurt võttis lisalehes kasutusele uue kirjaviisi ja avaldas seal muu hulgas oma ajalookäsitluse "Pildid isamaa sündinud asjust", see aga polnud meele järele ei vene ega saksa poolele. Rosenthali andmetel olevat see tekitanud pahameelt just saksa poolel ja kohkunud Jannsen lõpetanud koostöö. Kas see tõesti toimus sakslaste nõudmisel, pole tõendatud, pealegi oli teistelgi Hurda toimetajatööle etteheiteid, kuid Koidula, kes oli suhtunud ükskõikselt Jakobsoni eemale jätmisesse, läks nüüd isaga konflikti.

Et rüütelkonnad Eesti Postimeest aastatel 1871—1879 rahaliselt tõesti toetasid, sai avalikuks juba 1940. aastal, kuid oli teadmata, millises ulatuses, mis otstarbel ja mis tingimustel. Poolik teadmine võimendas Jannseni kohta levitatavat laimu. Mõni uurija aga oletas, et raha oli tegelikult määratud vaid Eesti Postimehe lisalehele Eesti Põllumees. Praegu on neile küsimustele võimalik vastata. Laakmanni trükikoja arveraamatute alusel saab näiteks selgeks, et Hermann von Samsoni vahendusel laekus kõnealusel ajal Eesti Posti­mehe arvele keskmiselt 1800 rubla aastas, millega kaeti nii Eesti Postimehe kui ka Eesti Põllumehe trükikulud. Mis tingimustel või õigemini milleks seda tehti, valgustab Eestimaa superintendendi Ernst Wilhelm Woldemar Schult­zi (Jannseni omaaegne leivaisa Pärnu päevilt) ringkiri ametivendadele 16. det­sembril 1870, milles ta teatab, et peab Eesti ajakirjanduse mõjutamisel praktiliseks ja sobivaks viisiks Urvaste von Samsoni pakutud lahendust. Samsonil on nimelt õnnestunud veenda Jannsenit "tõrkumata vastu võtma korralikke või patriootilisi, ühtsust ja rahu sisendavaid artikleid". Et aga organiseeritud kaastöö toob kaasa ajalehe ja toimetamistöö laiendamise, siis on von Samson pakkunud tellijate arvu kahanemise katteks "subventsiooni" ja Jannsen on asjade sellise korraldamisega nõustunud, "ilma et ta vabadusest oma arvamusavaldusele loobuks". Moodustati ka omaette tsensuurinõukogu, mis pidi laekuvad kaastööd läbi vaatama ja toimetama ning need Jannsenile edasi saatma.

Carl Robert Jakobson asus levitama jutte, et Jannsen on end parunitele maha müünud vaata et tema viimaste Eesti Postimehe kaastööde avaldamise ajal. Mingit tõestusmaterjali Jakobsonil polnud, välja arvatud see, et tema kirjutised enam lehes ei ilmunud. Hilisemas salakaebuses vene ajalehtedele on Jakobson Jannsenit iseloomustanud kui omaaegset küla karjapoissi, kel "ei ole pea mingisugust haridust, aga seda enam kavalust", kirjutades temast järgmist: "Kui aga mõned õpetatud eestlased lehe vabatahtlikeks kaastöölisteks said ja nimelt Peterburist hakkasid tulema artiklid Venemaa õiguskorralduse ja muude vene teemade kohta, siis oli härra toimetaja Jannsen ühel päeval nagu ümber vahetatud, ei võtnud Peterburi artikleid enam vastu, vaid selle asemel Liivimaa saksa autoritelt teistsuguseid artikleid, kus näiteks eesti rahvakoolide õppekeeleks saksa keelt soovitati jne. Sest ajast hakkas Eesti Postimees eesti rahvast kindla skeemi järgi töötlema; aga kuigi see toimus imekspandava kavalusega, oli püüdlus ometi päevselge ning arvutud pilkevärsid hakkasid maal ringlema, milles räägiti, kuidas toimetaja Jannsen end 2000 rubla eest maha on müünud. Nüüd olid pilgatud toimetajale avatud parimad seltskonnad, sõbrad toetasid teda rikkalikult ja temast sai viimaks, kuna tema puudulik teaduslik haridus teda kaitsta ei suutnud, täiesti oma uue ümbruse produkt. Eesti Postimehe praegust positsiooni väljendab kõige selgemini see väljend, mida see leht hiljuti vaidluses Sakalaga korduvalt kasutas: "Eesti rahvas seisab ja langeb koos Lutheri kirikuga." Küsitakse, kuidas võib meie ajal see lause olla poliitilise lehe põhimõtteks. Vastus: kuna Eesti Postimehe seisukoht kokku langeb balti-luteri pastorite omaga, aga pastoriseisus esindab siin seda saksa elementi, millel on eesti rahvale kõige suurem mõju; luterlus ise aga viib nende härrade juures mitte ainult kiriklikul, vaid ka poliitilisel pinnal ainult "tõelise autoriteedini"."

Kirjeldused Jannseni reeturlikkusest varieerusid läbi aegade mõnevõrra ja koondusid järgnevate aastakümnete jooksul nelja väitesse.

1. Jannsen reetis rahvuslikud ideaalid, kui jättis otsustaval hetkel rahvusliku liikumise ilma häälekandjast ja allutas selle rüütelkondade käskudele.

2. Jannsen seadis Eesti Postimehe saksa ringkondade kokku pandud komitee tsensuuri alla, jättes lehest välja sakslastele vastuvõetamatud kaastööd.

3. Jannsen propageeris eestlaste saksastumist ja lähenemist Saksamaale.

4. Sakslased maksid Jannsenile kompensatsiooni, et ta lõpetaks Carl Robert Jakobsoni kaastööde avaldamise Eesti Postimehes.

Praeguseks avastatud allikad näitavad, et ükski neist väidetest ei vasta tõele. Johann Voldemar Jannsen ei teinud midagi sellist. Ta ei valmistanud ette pinda eestlaste saksastamiseks ega levitanud oma lehes sakslust. Ta ei moodustanud mingit nõukogu Eesti Postimehe tsenseerimiseks. Toetust asuti Jannsenile maksma sakslastelt tulnud kaastööde avaldamisega seotud lisatöö eest. See ei tähenda, et Jannsen poleks teinud vigu. Raha vastuvõtmine poliitiliselt vastaselt oli üleüldse viga, kuigi toimetaja ise ei pidanud selleks praktiliselt midagi tegema. Ilmselt sai Jannsen isegi aru, et päris õige tema käitumine pole, lastele ei rääkinud ta sellest igatahes midagi. Kuigi kellegi müümisest või ostmisest polnud loomulikult juttugi, pidi Jannsen oma vea eest maksma kallist hinda. Sest kui korra juba valedega sillutatud teeotsale astuda, kipub allakäik kujunema peatumatuks. Tema maine hävitati ja elu varises kokku. Pole sugugi välistatud, et teated Jannseni "müüdavusest" jõudsid Jakobsonini sakslaste kaudu, kes said sel kombel lõhestada rahvuslikku liikumist.

Kuigi ühiskonna kiire areng viis lugejaskonna staatilisemast Jannsenist mööda, jäi Eesti Postimees ka 1870. aastatel ühemõtteliselt rahvuslikule alusele. Saksa poolelt tulnud arvamusartiklid varustas Jannsen kaaskirjaga, kus tegi nad juba ise maha, või kasutas niisugust kaastööd suurema poleemika algatamiseks, et nõnda aktiveerida rahvuslikku liikumist. 1874. aastal Eesti ajakirjanduse olukorda hinnates oli Paistu pastor Woldemar Adolf Hansen selle suhtes enam kui kriitiline, arusaama, et Eesti Postimees on nüüd sakste "oma" ajaleht, ei paistnud kuskilt välja. Seoses huviga käimasoleva Türgi sõja vastu tõusis Eesti Postimehe tiraaž 1877. aastaks oma kõrgeimale tasemele. Selle veergudel käis äge poleemika Aleksandrikooli ning eesti keele õiguste ümber ja see aitas rahvusliku liikumise üle vahepealsest mõõnaperioodist. Jannsen üritas teravustest siiski hoiduda ja rahvusliku liikumise tormlemist rahulikumas voolusängis hoida.

Kui Carl Robert Jakobson 1878. aastal Sakala asutas, oli kokkupõrge mööda­pääsmatu. Erinevalt 1857. aastast kippus Jannsen nüüd esindama pigem minevikku, Sakala aga tulevikku. Eesti Postimees jäi poleemikas lootusetult alla ja kaotas järsult lugejaid. Jannsen üritas olukorda päästa sellega, et pani peatoimetajaks oma poja Harry, kuid tema enda maine oli sedavõrd maha kistud, et niisugusest käigust polnud suuremat tulu. Jannsen langes avaliku põlguse alla, tema koduaknasse tulistati, värav määriti tõrvaga kokku. 1880. aasta novembris sai Johann Voldemar Jannsen aga ajurabanduse, mis ta avalikust elust välja lülitas. Ta sai osaliselt küll tagasi liikumisvõime, kuid tekkinud afaasia tõttu jäi tema suutlikkus maailmaga läbi käia piiratuks, välistatud oli suurem vaimne pingutus. Ta elas koos abikaasaga laste juures Tallinnas või enamasti Tartus, jõudes ära näha mitme oma juubeli tähistamise. Jannseni vanaduspõlv möödus vaikselt ja avalikkusest eemal, kuni ta suri 13. juulil 1890. aastal Tartus ja maeti Raadi kalmistule.

Kõik see ei tee meeldivaks indu, millega materdatakse kogu Jannseni tegevust, ka väidetava "reetmise" eelset. 1893. aastal ütles üks Vanemuise seltsi tugisambaid maalermeister Georg Sachs Jannseni hauamonumendi avamisel: "Isa Jannsen ei ole mitte surnud, vaid ta elab oma töödes ikka veel ja saab elama lastelasteni. Tulevane põlv saab teda veel enam mõistma kui senine." Nii see tõepoolest ka on. Mitte ainult ühe, vaid lausa mitme Johann Voldemar Jannsenini ulatuva asjata ei kujuta tänast elu ettegi. Olgu selleks järjepideva ajakirjanduse traditsioon, üldlaulupeod või Eesti hümn. Seejuures ei saa mööda küsimusest, kas ühe vanemas eas tehtud vea eest on ikka õige ebaõnnestunuks kuulutada inimese kogu varasem tegevus. Ei pane ju Konstantin Pätsi vanemas eas tehtud, kahtluse alla seatud otsused unustama tema tegevust Eesti riigi rajamisel. Ikka on raske mõista, aga kerge hukka mõista.

Ja veel. Koidula tundis ju oma isa, kui kirjutas Kroonlinnast vend Eugenile, et isa olemuses on tugev annus mõnusust ja mugavust. "Tema hubane, mõnus, eluvärske loomus annab aga kõikjal veel omapoolse lisa, et teda inimestele armsaks ja meeldivaks teha." Tahtmatult tuleb silme ette pilt mõnusalt oma elu elavatest kääbikutest. Alati millegi eest või vastu võitlevate inimeste, haldjate ja päkapikkude kõrval kipuvad Maakonna asukad kuidagi varju jääma, kuigi neis võib peituda rohkem, kui esimesel pilgul paistab. Vahva kääbikute seltskond tuleb meelde ka, lugedes Koidula kirjeldust õele ärkamisaja tegelaste koos­olekust 1862. aastal Tartus, kus vestetud "kogu õhtu mõnusasti juttu. Seal toodi siis kõne alla poliitika, eesti olud, pastorid, paavst ning Garibaldi ja sinna vahele pakuti anekdoote ja naerdi. Meil olid õhtusöögiks lihtsalt aina külmad road ja tee, ka klaas veini, ja selle juurde lauldi kohutaval viisil kvartette ja soolosid, ka minu "kahvatu õde" ja "arglik armastus" pidid jälle oma osa etendama. Armsad sõbrad lahkusid siis vastastikuste tervituste ning suudlustega ja sellega oli lõpp. Oli igatahes mõnus õhtu."

Vägisi meenuvad Thorini sõnad J. R. R. Tolkieni raamatust "Kääbik": "Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik." Selline Johann Voldemar Jannsen oligi — Eesti kääbik.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: