Saate esimene külaline on Harvesteri juht Ilmar Roosioks, kes raiub metsa Tule tulemise üritusest 500 meetrit eemal. "Millega ma ikka tegelen, hooldan kultuure. Nagu siingi tehakse," võrdleb Roosioks oma ametit rahvakultuuri hoidjate tööga. Laulupeole kavatseb ta ka kindlasti minna.

Jüri Muttika on saanud kaamera ette Viljandis resideeruva Ukraina juurtega muusiku Ruslan Trochynskyi: "Kui olin koolilaps, vaatasin televisoonist, kuidas Eesti lapsed laulavad. Ukraina inimesed ignoreerisid laulupidu lõpuni, sest nemad pidid laulma seal venekeelseid laule, mida eriti nagu ei tahtnud. Aga siin oli Eesti vaim väga tugev."

Eestis elades on Trochynskyil laulupeost täpsem pilt. "Kui käisime perega Tallinnas laulupeol esimest korda, siis vaatasin, kuidas inimesed kõnnivad, laulavad ja tantsivad. See oli ilus. Lihtsalt ilus."

"Laulupidu on eestlastele kõige erilisem asi. Igale külale ja linnale on see kõige tähtsam. Alguse saab see juba lapsepõlves, hiljem lauldakse neid laule saunas. See on identiteet, üheskoos laulmine, ekstaas-transs," teab Trochynskyi rääkida.

Trochynskyi kandub ka igavikulistele teemadele. "Muutused ümbritsevad meid, aga see on meie valida, mida me võtame kaasa," ütleb ta.

Rein Vendla, puhkpilliorkestri dirigent Suure Jaanist räägib, et kohalikel on traditsioon, et kui saad üle 70 aasta vanaks, antakse sulle kätte puhkpill. "Kui oled noorem, pead veel ootama," räägib Vendla.

Suure-Jaanis mängitakse suure rõõmuga. "Rõõm hakkab peale repertuaarist. Kui on head lood, mängitakse suure rõõmuga," ütleb Vendla.

Saates saab korduvalt kuulda üsnagi intensiivseid torupillihelisid, sest see muusikariist on Viljandimaal aus sees. "Sellel laulupeol on torupill esindatud eraldi pilliliigina. Nii on see esimest korda," räägib kohalik torupillientusiast.

Saatejuht Heleri All saab aimu ka Viljandimaal populaarsest tantsust Labajalast, mida saab tantsida lõputult, kasvõi Tallinnasse välja.