"See oli viikümmend aastat tagasi, sa pidid vist olema vastsündinu," küsis saatejuht Jüri Muttika Veesaarelt.

"Mis sa nüüd räägid, ma olin üksteist aastat vana," muheles näitlejanna. "Ja ma sattusin tõepoolest sellele sajandale laulupeole seetõttu, et ma laulsin Valga 1. keskkooli mudilaskooris."

Anne Veesaar lisas siiski, et eks ta rohkem tutvuse kaudu sinna koori sai, sest viisipidamine tal päris nipsust ei tule. "Aga teisest küljest, kui koor laulab õigesti, siis see üks joriseja seal ei tähenda ka mitte midagi," sõnas ta.

Tallinnas elati laulupeo aegu Lasnamäel koolimajas, mis tundus Annele hästi modernne, sest vesi tuli kraanist. "Valgas ma olin sellega harjunud alles äsja," märkis Veesaar. "Sest meie elasime sellises majas, kus kemps oli õues, vesi tuli kaevust ja solk viidi ämbriga aia taha. See selleks, aga see madratsitel magamine seal koolis oli niivõrd äge. Me ei maganud üldse ju. Me laulsime, me pasteerisime, me rääkisime lugusid, meil tekkisid esimesed sümpaatiad."

Tänavu laulab Anne seto kooris ja ta tutvustas ka oma esinemiskostüümi. "Siin on minu hame, sel on vöö, mille sain vanaemalt kingiks, ja siin põlle all on karman," rääkis Veesaar. Karmanis käib puso. Puso on pisike pudel, kuhu pannakse tilgake handsat sisse. Asja juurde käivad ka sõlg, päälinik ja isetehtud kossad. Vaadake seda ilu ise videost.