Võrumaa küngaste vahel kohtub Jüri Muttika näitleja Merle Jäägeriga, kes on lapsena käinud esinemas nii tantsu- kui ka laulupeol. "See oli aasta, kus oli võetud laulupeole laule ka vennasrahvaste repertuaarist. Väga naljakas oli see, et peol olid ka vene tüdrukud, kellele oli õpetatud üks hästi täpitäheline eesti laul. Ma ei saanud seda muigeta kuulata," räägib Jääger ja laulab vene tüdrukuid imiteerides laulu ette.

Koorilaulud muudavad Jäägeri emotsionaalseks. "Muidugi ikka "Mu isamaa" toob siiamaani pisarad silma. Kui nutad, siis on muidugi halb laulda. Laulupeo mõte tänapäeval on tulla kokku mingi aja tagant ja tajuda, et me oleme üks rahvas," räägib Jääger. "Toimub ka mingi meditatiivne värk. Laulupidu on usu kinnistamine," arvab ta.

Oma aktiivsel pungiajal sattus setu juurtega Jääger kord Kauksi Ülle juurde ööbima. "Kui ma siis hommikul hakkasin oma lauatäit hiirehõbedat - see polnud päris hõbe, peaasi, et läikis - kaela riputama, siis Ülle vaatas üle kohvitassi ja ütles: "Ega geenide vastu ei saa."

1980-ndatel sattus Jääger Tallinnas ka spontaansetele laulupidudele. "See oli ka ikka hirmus vägev. Siiamaani ajavad teatud meloodiad silmaallikad voolama," ütleb Jääger. Sel põhjusel pole ta näiteks võimeline laulma seto hümni.

Urvaste poeet Margus Konnula tervitab tuld loomulikult oma kodukohas. Kui hea inspiratsiooniallikas laulupidu on luuletajale? "Eks ta ikse om. Ma olen ka kirjutanu mõne luuletusõ, mida on lauldu. Mitte küll Tallinna laulupidol, aga võrokesi oma pidol," ütleb Konnula.