Hanson on kirjutamisega tegelenud juba kooliajast, mil ta pidas päevikut ja tundis suurt huvi kirjanduse vastu. Ajakirjandusele hakkas ta kirjutama 27-aastaselt, keskendudes esialgu muusikale ja muusikutele. Hiljem hakkas ta üha enam kirja panema isiklikke mõtisklusi ja tähelepanekuid elust.

"Olen kirjutanud peaaegu sama kaua kui laulnud," meenutas Hanson. "See oli hea vaheldus muusikategemisele. Ja ühtlasi kodune tegevus, mis mulle mu paikse loomusega hästi sobis. Võimalus aeglaselt süveneda."

Raamatus on olulisel kohal kodu ja inimsuhted, lisaks kirjutab ta looduse, esivanemate ja kultuuri tähtsusest oma elus ning loomingus. Mõtteainet on pakkunud ka vestlused juhuslikult kohatud inimestega tänaval, külateel, rongis ja lastega uisuplatsil. "Teistmoodi innustavad on olnud "juhuslikud kohtumised", kui juhuseid üldse on," kirjutas Hanson. Tema sõnul avavad need vestlused inimpsühholoogia põnevaid tahke.

Artikli- ja esseekogumiku "Kui pikk on olevik?" andis välja Rahva Raamatu Kirjastus.