"Mul ja paljudel kirjale alla kirjutanutel on tunne, et ei mõisteta, mida sümboolselt tähendab Tiit Ojasoo juhtum. Jah, Ojasoo juhtumist on kõigil justkui "kopp" ees, aga Ojasoo sümboliseerib seda lähisuhtevägivalda, mida paljud mehed, aga ka naised on tarvitanud," ütles Rebeka Põldsam "Terevisioonis".

Meelis Oidsalu kommentaar juhtumile:

"Mu arvates on selle 104 kirjaga lolliks mindud. Ojasoo astus teatrijuhi ametikohalt tagasi. Ta on vabandanud. Mida ta edasi peaks tegema, et üldse Eestis elada saaks? Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et avaliku kirja algatajate sõnul pole asi näitlejannat peksnud Tiit Ojasoo isikus, vaid "temas kui sümbolis".

Selline jutt on õõvastav. Esiteks, kas keegi allakirjutanuist teab, mis seal Teatri NO99 hoovis üldse juhtus, mis asjaoludel täpselt? Teiseks, kui üldse Ojasood dissida selle teo eest, siis just teda kui isikut, aga ka siin on omad piirid.

Kellegi sümbolina kottimine on seda laadi heasoovlikkus, mis ei too kellelegi head. Äkki hakkame tulevikus ka ohvreid vaid sümboolselt kaitsma, muuhulgas vastu nende tahtmist? Hiljuti kutsuti sarnasele avalikule lintšimisele üles ka kirjanduskriitik Mihkel Kunnuse puhul. On imetlusväärne, kuidas Kunnus ja ta elukaaslane suutsid hüsteerilistele heasoovijatele rahulikult ja kannatlikult seletada oma olukorda ja juhtunu tagamaid.

Ojasoo ei ole selles sama osav olnud, aga see ei õigusta säärast "sümboolset heasoovlikkust". Olin ja olen ise kriitiline NO99 viimase kahe lavastuse "Hüsteeria" ja "Heasoovijad" kunstilise taseme üle, aga nüüd tundub, et need mõlemad tükid tabasid sisuliselt millegagi ikkagi väga kümnesse: reaalsus on täpselt sama veider, kui nendes lavastustes kirjeldati. Toetan igati vabariigi presidenti Kersti Kaljulaidi tema valikus."