Valle-Sten Maiste: Ojasood puudutava arutelu kõrval jääks tähelepanuta ka teade tuumasõja alguse kohta
Teatrikriitik Valle-Sten Maiste soovitab lavastaja Tiit Ojasool asuda noori õpetama ja lavastama mõnda kenasse Eesti linna, näiteks Viljandisse, kus saaks tegutseda ilma, et kogu "kaagutadaarmastav Eesti sind peo peal näeks".
Kersti Kaljulaid on esimene Eesti president, kes mulle varjudeta sümpaatne on ja antud juhtum seda kindlasti tumestama ei hakka. Kuid antud küsimuses ilmutas üks terasemaid eestlannasid kahtlemata tublisti hajameelsust – juba Ojasoo vägivallajuhtumi päevakorrale tuleku esimeses faasis sai ju enam kui selgeks, et tegu on isiku ja probleemiga, mis ei jäta kedagi külmaks ja mille üle peetava arutelu kõrval jääks tähelepanuta ka teade tuumasõja alguse kohta. Täna näib, et olemegi juba pea kätte saanud väärilise riigijuubeli karusselli – paatoslikku rutiini ja formaalsete tseremooniate pea kohal toimub midagi ehedat, tõeline võitlus progressiivsema homse eest, milles kõik etableerumatagi poliitikud ja maailmaparandajad saavad ägedalt kaasa rääkida, barrikaadikogemusi ja tuntust koguda.
Iseenesest miks mitte, loomulikult on see oluline võit ja värvikas toonimuutus ühiskondlikus inforuumis, kui Jüri Ratase jahumise asemel leiavad kõlapinda Rebeka Põldsami ja tema mõttekaaslaste sõnavõtud. Kuid kardan, et see ei olnud presidendi eesmärk. Minagi ei ole eriti õnnelik, sest lahvatanud on konflikt, mille kõik osapooled on mulle siiralt armsad – nii Rebeka protestikirjaga ühinenud, president, ent iseäranis Teater NO99 on olnud need, kes on teinud Eestist toreda vaimu ja meelelaadiga paiga. NO99 roll meie XXI sajandi (teatri)kultuuri ja keele uuendamises on olnud uskumatult võimas ja revolutsiooniline ning neid loorbereid ei saa Ojasoolt ega teatrilt keegi ära võtta (Rebeka ega tema sõbrad küllap ei tahagi neid võtta).
Ometi, Tiit Ojasoo on inetult toiminud ja siiras kahetsus ja kõigi haavu siluv vabandamine ei kuulu tema tugevamate külgede hulka. Mõistan, et trupijuhina peab ta hoolt kandma ka kolleegide heaolu ja käekäigu eest ja nii ei saa teater lihtsalt loobuda talle osutatud ja igati ära teenitud aust. Ent ise võiks Ojasoo plaanitud paraadlavastusest küll täiesti eemale jääda, NO99s on andekaid inimesi küll. Lõppeks on protestijatel ju õigus, vägivaldsus on kole ja me ei saa temaga ümber käimisel olla silmakirjalikud. Kuni vanemad õpetavad oma poisslapsi lasteaeda viies, et mees peab enda eest seisma, selmet rääkida, et kellegi löömine on häbi, ei muutu ühiskonnas palju.
Poksitakse poksiringis ja igas Eestimaa nurgas on poksiringe, kus leiab küllalt tüdrukuid, kellele vastu saamiseks Ojasool küllap tublit tööd tuleks teha. Ojasoo asemel suunduksin paraadürituste juhtimise asemel mõnda sellisesse nurgakesse ja teeksin nagu seni hiilgavaid väikseid asju, mis üliandeka inimese teostatuna kasvavad lõpuks maailma mõtteski suureks. Seal saaks teha ilma, et kogu kaagutadaarmastav Eesti sind peo peal näeks. Kui on halvasti tehtud, tuleb parandada meelt ja olla alandlik, kuni sind taas armastama hakatakse. Mina läheksin Ojasoo asemel mõnda kenasse Eesti linna, näiteks Viljandisse, püüaksin lavastada ka inimestele, kes ei ela ega ole üles kasvanud eliitkultuuri ülekülluses. Seegi on tubli väljakutse ja enese proovilepanek. Kultuuriakadeemia oleks ülimalt õnnelik Ojasoo kaliibriga teatripedagoogi üle.
See oleks täna küllap parem tee kui enese peibutadalaskmine paraadlavastuse präänikust. Ojasoo ja näitlejanna vahel juhtunu oli ju ikkagi nõme ja enese ego tuleb talitsema õppida. Siirale ja kahetsevale loobujale antakse lõpuks andeks. Teistpidi minnes pole kahtlustki, et maailmaparandajaist protestijail õnnestub purkilaskjate teatri vastases sõjas silmapilkselt ka pööbel tagajalgele ajada ning massihüsteeriaga kraaklemine tapab tugevaimadki.
Toimetaja: Valner Valme