Mihhail Lotman: ühiskonna moraalsed kriteeriumid on tihti silmakirjalikud ({{commentsTotal}})

Kas kunsti ja kunstnikku peaks teineteisest lahus hoidma? See on küsimus, mis ei ole aktuaalseks muutunud mitte praegu Eestis, vaid on õhus olnud juba aastasadu ja kogu maailmas.

Alustades Picassost, Caravaggiost, Egon Schielest, jõudes Roman Polanskini - kõigi nende ümber toimuv arutelu on jõuliselt ühiskonda tagasi tulemas: kas nende teoseid peaks avalikkusele näitama, kas nende kunsti sõnumit peaks võtma eraldiseisvana nende eraelust ja isiklikest vaadetest?

Kultuurisemiootik ja õppejõud Mihhail Lotman ütleb, probleem on ühiskonnas teravalt esil ning ühiskonnal on täelik õigus probleeme tõsta, kuni ei hakata teistele dikteerima, kuidas peab käituma.

„Näiteks 18. sajandil ei olnud pedofiilia mingi sündmus, tänapäeval aga küll. Miks me peaksime tolereerima selliseid vastikuid asju? Ühiskonnal on õigus probleeme tõstatada. Oluline on aga hoiduda tänapäevaste kriteeriumite alusel varasemate tegude hukkamõistmisest," nentis Lotman. "See on juba midagi tsensuuri lähedast. Selles on tunda vasakpoolseid ja progressiivseid vaateid, mis omakorda sarnanevad reaktsioonilise parempoolsusega. Me peame eristama ajastuid ning vaatama kunstnikku oma aja kontekstis.“

Lotmani sõnul ei teki aga paradoksaalsel moel probleeme nende loojatega, kelle kohta me midagi ei tea.

„Kui vaadata ajalukku, siis klassiku staatuses on näiteks Marquis de Sade, kes on sadismi isa. Sellegipoolest me loeme teda, me lavastame tema näidendeid. Teda pole kuskilt välja lülitatud. Samuti Caravaggio oli sadist. Aga ma ei usu, et ükski muuseum hakkaks tema teosed välja viskama, vastupidi, need on kõrges hinnas. Me ei ole kindlad Leonardo ja Michelangelo kunstivõtetes. Praegu oleksid mõlemad, karta on, et vanglas," märkis Mihhail Lotman.

"Lewis Carroll istuks tõenäoliselt kinni pedofiilia eest. Siit jääb ka mulje, et löögi alla satuvad need, kel on väiksed üleastumised. Ma arvan, et inimest tuleb hinnata lähtudes ühiskondlikest normidest ja kriminaalkoodeksist See, kas keegi on kunstnik, ei anna mingeid eeliseid. Aga see ei anna ka õigust maha tõmmata tema loomingut. Ühiskonna taluvus ja moraalsed kriteeriumid erinevad ja väga tihti on need silmakirjalikud.“

Lotmani sõnul on sarnaseid näiteid võtta ka teadusest, kus kellegi eraelulist käitumist tõstetakse teaduslike saavutuste asemel esile. Lotmani sõnul satuvad sageli rünnaku alla need, kes on avalikkuse pilgu all ning seetõttu võivad vahel tõsisemadki ja laiemat ringi puudutavad probleemid tähelepanuta jääda. See on Lotmani sõnul märk heaoluühiskonnast:

„Maailma eri paigus on naised diskrimineeritud ja vägivalla ohvrid. Aga just nendes riikides, kus olukord kõige hullem, ei ole mingeid feministlikke liikumisi ega protsesse. Suhteliselt hiljuti selgus, et Indias on 25 miljonit ülearust tüdrukut, see tähendab, et neid on tapetud. Ma ei kuule siin feministide proteste.

Tulles tagasi kunstivaldkonda, siis on probleem teravaks muutunud kõikjal. Prantsusmaal tekkis aasta hakul diskussioon, kas 20. sajandi ühe mõjukaima kirjaniku Louis-Ferdinand Céline'i 1930. lõpus ja 1940. algul kirjutatud traktaate tohiks uues trükis avaldada. Kui Céline'i teoste tsenseerimise teema järjest enam hagu alla sai, võttis sel teemal sõna isegi peaminister, kes arvas, et neid raamatuid võiks avaldada endiselt, kuid koos selgitava tekstiga.

Kas kunstis tohib kõike öelda? See küsimus ühineb ka algse küsimusega looja ja loodu osas - kui kirjanik kirjutab väidetavalt antisemiitlikke ja rassistlikke tekste, siis kas tuleks neid teoseid võtta eraldiseisva loominguna või siduda kirjutatu kirjaniku isiklike nägemustega?

Eesti Kirjanike Liidu juht Tiit Aleksejev ütles, et üldjuhul on kunstiteost kunstnikust lahutada raske ja ta ei pea seda otstarbekaks.

„Loojad sageli ongi keerulised natuurid, pehmelt öeldes ebamugavad ja kohati ka antipaatsed," tõdes Aleksejev. "Kui aga nende looming on kaalukas ja teosed nauditavad, siis lugejal võiks olla nii palju mõistmist ja suuremeelsust, et ta sellest probleemist üle on."

"Mis puudutab Céline'i traktaatide ümber puhkenud poleemikat, siis need ei ole kindlasti tugevaim osa tema loomingulisest pärandist," jätkas Aleksejev. "Samal ajal, kui tema romaanilooming on erakordne. Neid asju siduda ei saa ja iga lugeja või vaataja saab kujundada isikliku suhtumise. Kui looja on nii antipaatne, et ta ei suuda lavastust vaadata või kirjandusteost lugeda, siis tal on õigus seda mitte teha ja sellega väljendab ta oma suhtumist selgelt."

"Ükski institutsioon ei tohiks aga moraalse majaka või kompassina tooni ette anda," rõhutas Aleksejev. "See läheb juba loomevabaduse vastu. Oluline on ka, et inimesed püüaksid mõistvamad olla. Lihtne on lahmida ja sildistada, mis omakorda kisub üles üldist sallimatuse ja vihkamise fooni. Kas see on midagi, mida meil on ühiskonnas vaja?“

Kas hinnata kunstiteost loojaga koos - see diskussioon on jõuliselt pead tõstnud ka Eesti ühiskonnas. Hiljuti lahvatanud skandaal Tiit Ojasoo ümber päädis sellega, et mõni teatrikriitik on välja öelnud, et ei kavatse Ojasoo viimatist lavastust „Heasoovijad“ vaatama minna, kuna on otsustanud boikottida nende kunstnike teoseid, kelle eraeluline tegevus võib olla taunitav.

Mis tegelikult juhtus, teavad ju vaid asjaosalised ise.

Teatrikriitik Jaak Allik lausus, et enda kellegi loomingust ära lõikamine on kultuuritarbija seisukohast vaesustav tegevus.

„Ma ei saa aru sellest Kevin Spacey filmide tsenseerimisest ja ekraanilt maha võtmisest, sest ega ta ju ennast mängu," ütles Allik. "Meie suhe seda filmi vaadates peaks olema loodud tegelaskujuga, mitte näitlejaga. Looming on alati mitmetimõistetav ja see on vaataja teadvus, tema enda silmad, mis kunstile tähenduse annavad. Kas peaksime siis hakkama enne klassikute teostesse süvenemist nende biograafiaid lugema? Jean Genet, Pjotr Tšaikovski, näiteid on ajaloost palju. Mida teha siis kaasaja kunstiga – täna, homme, iga päev võib keegi millegagi hakkama saada oma eraelus. Aga siis istume kodus, ärme loe, vaata ega kuula midagi, kui nii palju pole hingeharidust, et eristada loomingut loojast.“

Mõni päev tagasi kirjutas New York Times, et maisse plaanitud kunstnik Chuck Close'i näitus on Washingtoni Rahvusgaleriis edasi lükatud, kuna kunstnikku süüdistatakse talle poseerinud naiste seksuaalses ahistamises. See avas arutelu, mida peaks sel juhul muuseum tegema näiteks Picasso maalidega, kuna hispaania kunstnik oli lisaks teostele kuulsaks saanud ütlustega, et „Naised on kannatavad masinad“ ja „On kahesuguseid naisi – jumalannad ja uksematid“. Rääkimata Picasso tegudest. Kas kunstiinstitutsiooni roll on olla ühiskonna moraalne majakas, mis eemaldab juba eos teatud teosed rahva silme eest võttes inimeste eest ise otsuse kunsti väärtuse üle?

Kunstiteadlane Krista Kodres ütles, et kunstiinstitutsiooni roll ei ole tsenseerida.

„Loomingul on oma iseväärtus," sõnas Kodres. "Kas siis Picasso puhul riputame kogu konteksti teostele juurde ja ainus võimalus kunsti mõista ongi selle konteksti abiga? Selle poolt ma kindlasti ei ole. Ma olen kunstiteadlane ja tean, kui olulne on kontekst ühe teose juures, kuid seda peab igaüks ise otsustama, kui palju see teda vaatamise juures mõjutab. Me elame vabas ühiskonnas ja meile peab jääma see õigus, et me ise otsustame, kuhu me oma väärtusrõhu seame. See ühiskond, kus meile öeldi, et me peame joonduma ühtsete väärtuste järgi, on ikkagi minu arvates juba möödas.“

Materjal pärineb ERR raadio kultuuriuudistest.

Toimetaja: Valner Valme



FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
"Emmannuelle'i jälgedes. Ahistamise ABC"

Urmas Vadi lavastab Tartus "Emmanuelle'i"

17. märtsil esietendub Tartu Uues Teatris Urmas Vadi autorilavastus “Emmanuelle’i jälgedes. Ahistamise ABC”. Laval Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal ja Peeter Rästas (Rakvere Teater). Lavastuse kunstnik on Laura Pählapuu ning valguskunstnik Priidu Adlas.

KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: