Alustades Picassost, Caravaggiost, Egon Schielest, jõudes Roman Polanskini - kõigi nende ümber toimuv arutelu on jõuliselt ühiskonda tagasi tulemas: kas nende teoseid peaks avalikkusele näitama, kas nende kunsti sõnumit peaks võtma eraldiseisvana nende eraelust ja isiklikest vaadetest?

Kultuurisemiootik ja õppejõud Mihhail Lotman ütleb, probleem on ühiskonnas teravalt esil ning ühiskonnal on täelik õigus probleeme tõsta, kuni ei hakata teistele dikteerima, kuidas peab käituma.

„Näiteks 18. sajandil ei olnud pedofiilia mingi sündmus, tänapäeval aga küll. Miks me peaksime tolereerima selliseid vastikuid asju? Ühiskonnal on õigus probleeme tõstatada. Oluline on aga hoiduda tänapäevaste kriteeriumite alusel varasemate tegude hukkamõistmisest," nentis Lotman. "See on juba midagi tsensuuri lähedast. Selles on tunda vasakpoolseid ja progressiivseid vaateid, mis omakorda sarnanevad reaktsioonilise parempoolsusega. Me peame eristama ajastuid ning vaatama kunstnikku oma aja kontekstis.“

Lotmani sõnul ei teki aga paradoksaalsel moel probleeme nende loojatega, kelle kohta me midagi ei tea.

„Kui vaadata ajalukku, siis klassiku staatuses on näiteks Marquis de Sade, kes on sadismi isa. Sellegipoolest me loeme teda, me lavastame tema näidendeid. Teda pole kuskilt välja lülitatud. Samuti Caravaggio oli sadist. Aga ma ei usu, et ükski muuseum hakkaks tema teosed välja viskama, vastupidi, need on kõrges hinnas. Me ei ole kindlad Leonardo ja Michelangelo kunstivõtetes. Praegu oleksid mõlemad, karta on, et vanglas," märkis Mihhail Lotman.

"Lewis Carroll istuks tõenäoliselt kinni pedofiilia eest. Siit jääb ka mulje, et löögi alla satuvad need, kel on väiksed üleastumised. Ma arvan, et inimest tuleb hinnata lähtudes ühiskondlikest normidest ja kriminaalkoodeksist See, kas keegi on kunstnik, ei anna mingeid eeliseid. Aga see ei anna ka õigust maha tõmmata tema loomingut. Ühiskonna taluvus ja moraalsed kriteeriumid erinevad ja väga tihti on need silmakirjalikud.“

Lotmani sõnul on sarnaseid näiteid võtta ka teadusest, kus kellegi eraelulist käitumist tõstetakse teaduslike saavutuste asemel esile. Lotmani sõnul satuvad sageli rünnaku alla need, kes on avalikkuse pilgu all ning seetõttu võivad vahel tõsisemadki ja laiemat ringi puudutavad probleemid tähelepanuta jääda. See on Lotmani sõnul märk heaoluühiskonnast:

„Maailma eri paigus on naised diskrimineeritud ja vägivalla ohvrid. Aga just nendes riikides, kus olukord kõige hullem, ei ole mingeid feministlikke liikumisi ega protsesse. Suhteliselt hiljuti selgus, et Indias on 25 miljonit ülearust tüdrukut, see tähendab, et neid on tapetud. Ma ei kuule siin feministide proteste.“

Tulles tagasi kunstivaldkonda, siis on probleem teravaks muutunud kõikjal. Prantsusmaal tekkis aasta hakul diskussioon, kas 20. sajandi ühe mõjukaima kirjaniku Louis-Ferdinand Céline'i 1930. lõpus ja 1940. algul kirjutatud traktaate tohiks uues trükis avaldada. Kui Céline'i teoste tsenseerimise teema järjest enam hagu alla sai, võttis sel teemal sõna isegi peaminister, kes arvas, et neid raamatuid võiks avaldada endiselt, kuid koos selgitava tekstiga.

Kas kunstis tohib kõike öelda? See küsimus ühineb ka algse küsimusega looja ja loodu osas - kui kirjanik kirjutab väidetavalt antisemiitlikke ja rassistlikke tekste, siis kas tuleks neid teoseid võtta eraldiseisva loominguna või siduda kirjutatu kirjaniku isiklike nägemustega?

Eesti Kirjanike Liidu juht Tiit Aleksejev ütles, et üldjuhul on kunstiteost kunstnikust lahutada raske ja ta ei pea seda otstarbekaks.

„Loojad sageli ongi keerulised natuurid, pehmelt öeldes ebamugavad ja kohati ka antipaatsed," tõdes Aleksejev. "Kui aga nende looming on kaalukas ja teosed nauditavad, siis lugejal võiks olla nii palju mõistmist ja suuremeelsust, et ta sellest probleemist üle on."

"Mis puudutab Céline'i traktaatide ümber puhkenud poleemikat, siis need ei ole kindlasti tugevaim osa tema loomingulisest pärandist," jätkas Aleksejev. "Samal ajal, kui tema romaanilooming on erakordne. Neid asju siduda ei saa ja iga lugeja või vaataja saab kujundada isikliku suhtumise. Kui looja on nii antipaatne, et ta ei suuda lavastust vaadata või kirjandusteost lugeda, siis tal on õigus seda mitte teha ja sellega väljendab ta oma suhtumist selgelt."

"Ükski institutsioon ei tohiks aga moraalse majaka või kompassina tooni ette anda," rõhutas Aleksejev. "See läheb juba loomevabaduse vastu. Oluline on ka, et inimesed püüaksid mõistvamad olla. Lihtne on lahmida ja sildistada, mis omakorda kisub üles üldist sallimatuse ja vihkamise fooni. Kas see on midagi, mida meil on ühiskonnas vaja?“

Kas hinnata kunstiteost loojaga koos - see diskussioon on jõuliselt pead tõstnud ka Eesti ühiskonnas. Hiljuti lahvatanud skandaal Tiit Ojasoo ümber päädis sellega, et mõni teatrikriitik on välja öelnud, et ei kavatse Ojasoo viimatist lavastust „Heasoovijad“ vaatama minna, kuna on otsustanud boikottida nende kunstnike teoseid, kelle eraeluline tegevus võib olla taunitav.

Mis tegelikult juhtus, teavad ju vaid asjaosalised ise.

Teatrikriitik Jaak Allik lausus, et enda kellegi loomingust ära lõikamine on kultuuritarbija seisukohast vaesustav tegevus.

„Ma ei saa aru sellest Kevin Spacey filmide tsenseerimisest ja ekraanilt maha võtmisest, sest ega ta ju ennast mängu," ütles Allik. "Meie suhe seda filmi vaadates peaks olema loodud tegelaskujuga, mitte näitlejaga. Looming on alati mitmetimõistetav ja see on vaataja teadvus, tema enda silmad, mis kunstile tähenduse annavad. Kas peaksime siis hakkama enne klassikute teostesse süvenemist nende biograafiaid lugema? Jean Genet, Pjotr Tšaikovski, näiteid on ajaloost palju. Mida teha siis kaasaja kunstiga – täna, homme, iga päev võib keegi millegagi hakkama saada oma eraelus. Aga siis istume kodus, ärme loe, vaata ega kuula midagi, kui nii palju pole hingeharidust, et eristada loomingut loojast.“

Mõni päev tagasi kirjutas New York Times, et maisse plaanitud kunstnik Chuck Close'i näitus on Washingtoni Rahvusgaleriis edasi lükatud, kuna kunstnikku süüdistatakse talle poseerinud naiste seksuaalses ahistamises. See avas arutelu, mida peaks sel juhul muuseum tegema näiteks Picasso maalidega, kuna hispaania kunstnik oli lisaks teostele kuulsaks saanud ütlustega, et „Naised on kannatavad masinad“ ja „On kahesuguseid naisi – jumalannad ja uksematid“. Rääkimata Picasso tegudest. Kas kunstiinstitutsiooni roll on olla ühiskonna moraalne majakas, mis eemaldab juba eos teatud teosed rahva silme eest võttes inimeste eest ise otsuse kunsti väärtuse üle?

Kunstiteadlane Krista Kodres ütles, et kunstiinstitutsiooni roll ei ole tsenseerida.

„Loomingul on oma iseväärtus," sõnas Kodres. "Kas siis Picasso puhul riputame kogu konteksti teostele juurde ja ainus võimalus kunsti mõista ongi selle konteksti abiga? Selle poolt ma kindlasti ei ole. Ma olen kunstiteadlane ja tean, kui olulne on kontekst ühe teose juures, kuid seda peab igaüks ise otsustama, kui palju see teda vaatamise juures mõjutab. Me elame vabas ühiskonnas ja meile peab jääma see õigus, et me ise otsustame, kuhu me oma väärtusrõhu seame. See ühiskond, kus meile öeldi, et me peame joonduma ühtsete väärtuste järgi, on ikkagi minu arvates juba möödas.“

Materjal pärineb ERR raadio kultuuriuudistest.