Selleks, et saada aimu, kuidas vanad eestlased tantsisid, on neid pärimustantse kirjeldatud ja uuritud, lisaks püütud arhiivimaterjali põhjal taaselustada. Siiski jääb Kapper-Tiisleri sõnul pärimustantsu alati mingi mõõde, mis on võimalik vaid elavas ja tantsivas inimeses. "Ta ei säili kusagil mujal täielikuna kui liikuvas inimkehas," nentis Kapper-Tiisler.

Leigarid on üle poole sajandi pärimuskultuuri edendamise nimel tööd teinud: peale arhiivimärkmete uurimise teavad nad omast käest, kuidas vanad tantsud käivad. "Kui üks pärimuse määratlusi nõuab, et üle kolme põlvkonna oleksid teadmised edasi antud, siis Leigarite siseselt on ka juba nii," sõnas Kapper-Tiisler. Leigarites tantsib tema sõnul järjestikku juba kolmas-neljas põlvkond.

Pärimustants erineb lavalisest rahvatantsust esiteks seetõttu, et seda tavaliselt tantsib kogukond omavahel, iseenda jaoks. Lavatants on aga publikule vaatamiseks. Teine suur erinevus nende kahe vahel on see, et pärimustantsu looja on iga tantsija ise, aga lavatantsul on enamasti üks autor.

"Autoritantsus on tantsija natukene nagu interpreet, kes interpreteerib ühe autori mõtet ja väljendab seda koos oma rühmaga, aga pärimustantsu puhul on see mõte, mida ta väljendab, suuresti tema enda oma," lisas Kapper-Tiisler.

Päris puhast pärimustantsuvormi tema sõnul tantsupeol olla ei saa, sest tantsijad on organiseeritud tantsuplatsile, kus peavad järgima kindlaid jooniseid. "Tantsupeol tantsitakse alati pärimustantsu seadet," rõhutas ta. Siiski on pärimustantsude väljakule toomist katsetatud väiksematel pidudel, näiteks toob ta eestirootslaste tantsupeod.

Leigarite esimene kunstiline juht Kristjan Torop koostas 1960. aastatel rahvatantsu oskussõnastiku, kus lisaks traditsioonilistele nimetustele nagu polka, valss, reilender leiab ka termineid nagu muhu kannanöör, eideratas ja luiskamine. Need kujundlikud nimed olid rahvasuus levinud, see-eest muud terminid nagu parem-poolsüldvõte tuli Toropil endal konstrueerida.

"Oskussõnastik sisaldab teatavat normi, mis on väga vajalik tantsupidude tegemiseks ja autoritantsude kirjeldamiseks. Nüüd viimases, viiendas trükis on toodud sinna natuke rohkem juurde neid võimalusi, mis puudutavad pärimustantsu," rääkis Kapper-Tiisler. Tema arvates võib selles näha ajastu märki, sest toona eelistati kollektiivset rahvatantsu individuaalsemat laadi pärimustantsule.

"Nõukogude ajaperioodi selline kontrollimatu folklooriharrastus sugugi ei sobinud," leidis Kapper-Tiisler. See-eest tänapäeval on pärimustants tema sõnul populaarsust kogunud, sest annab tantsijale rohkem vabadust.