Mida Anna Raudkatsi stipendium tantsurahvale tähendab?

Anna Raudkatsi stipendium on väga suur kingitus nende poolt, kes selle on asutanud. Raudkats on meil üks kõige tähtsamaid inimesi, kes alustas tantsupidusid ja on tänaseni meie hulgas.

Mida te ütleksite inimesele, kes pole veel otsustanud, kas hakata rahvatantsuga tegelema või mitte? Milliste sõnadega te teda veenaksite?

Mina ütleksin niimoodi, et see tantsimine on nagu vee peale joonistamine. Inimene võib vaadata, kuidas ta oma joonistusi teeb, ühel hetkel on seal suured kirjad ja jäljed, teisel hetkel on maa jälle tasane.

Aga ta võiks vaadata, mida see laine seal kaldal toimetab ja kui ta tunneb, et miski asi on teda puudutanud, siis see ongi olnud see laine, mis puudutas teda tantsu poole tulema. Seda ei tea kunagi, millal see tuleb, see on igal ühel eraldi kogemus.

Kui palju neid laineid teie elus on olnud?

Mina olen juba päris eakas, minu esimene pidu oli 1962. Olen nendest pidudest kogu aeg osa saanud, sest mu ema oli tantsuõpetaja. (Angela Arraste ema on tunnustatud tantsujuht ja tantsupidude üldjuht Lille-Astra Arraste, R.W.) Kuna ma olen kõige vanem laps, siis mind võeti alati kaasa, vaatasin kas laua alt või kõrvalt või kükitasin lihtsalt niisama. Nii et tantsupidudest olen palju osa saanud ja 2022. aastal olin ka veel pealavastaja.

Kas nii tihedalt ja iga päev rahvatantsuga tegeledes, seda õpetades ja mõtestades, tekib ka väike rutiin? Kui palju ikkagi jagub neid katarsise hetki?

Kui mõelda sellele natukene kaugemalt, siis tants on tegelikult vaba. See ei saa kuidagi rutiiniks minna. Ma olin ülikoolis üle 30 aasta õppejõud ja ma nautisin seda. Teate, miks? Ma elasin nagu noores metsas ja läksin ise kogu aeg vanemaks. See noor mets kogu aeg sütitas mind, kasvatas ja muutis. Mina sain siis neid omalt poolt natukene toetada, oma kogemusega. See on tohutu nauding, kui sa seda asja kirega teed.

Tantsupidu on väga populaarne, piletid haaratakse mõne tunniga. Kas te tajute tantsupeo populaarsust ka väljapool peo aega?

Kindlasti tajun. Inimesed tahavad ju olla kogukonnas ja ühtsed. See on mingisugune eriline tunne, kui sa kusagile kuulud.

Ma õpetasin ka Soomes tantsu, Riia Eesti koolis ka ja tantsupeo muuseumiga korraldasime esimese väliseestlastele mõeldud seminari. Nüüd on nii tore kuulata, kui tuleb väike tüdruk Londonist ja ütleb, et tema õppis sellest, kui sai oma kogukonnaga Kihnul kokku.

Me seisame praegu Kalevi staadioni kõrvale püstitatud ajutises tantsupeo muuseumi telgis. Selle taga on väga palju ka teie tööd. Kuidas tantsupeo muuseumil läheb?

Meil ei ole oma maja või ruume, sest üürid on päris kõrged. Oleme ajutiselt olnu nii Rotermanni kvartalis kui ka Kaupmehe tänaval. Praegu on meie asjad kolmes suures furgoonis ja hästi säilitatud. Lisaks on meil mitu näitust valmis. Kui keegi soovib, siis me oleme nõus oma näitustega kohale tulema. Ise ütleme, et olemegi muuseum ratastel.

Kas ootate ka uusi eksponaate?

Ootame ikka. Kellel on huvitavaid pildialbumeid või lihtsalt mälestusi, eriti kirja pandult, siis võib meile tuua.

Praegu kogume raha Ernst Idla kuju jaoks, kes oli meie tantsude viija üle lahe, Rootsi. Tegelikult Rootsist saidki alguse meie Eesti tantsupeod. See oleks uhke... Nii et me oleme tänulikud iga annetuse eest selle jaoks. Iga euro aitab meid edasi.