Juba lauluväljaku väravate taha koondunud järjekordades on rahva meeleolu ülev, õhk on elevust täis. Ootusärevust ei ole kerge maandada, arutatakse avakontserdi muljeid, kui palju vihmakindlaid riideid kaasa võeti ning kust kõige parem vaade laulukaarele võiks olla. Agarad korraldajad müüvad laulupeo teatmikke juba pääsla ees, et kuni tund aega vältavas järjekorras saaks end juba repertuaariga paremini kurssi viia. Esimesed helid kostavad kaugele aia taha.

Lauljates oli juba tunde enne esinemist pinevus sees: "Juba tahaks kaare alla. Ootamine on kõige raskem. Ärevus on tõesti suur, hakkasin juba teel lauluväljakule nutma." Teised olid tänulikud kõigile pealtvaatajatele: "Ise küll ei jaksaks nii pikalt vihma taluda. Me saame vähemalt lavale, siis pole sellest vihmast tühjagi." Publik on aga väga rahul ja juba ette emotsionaalne.

Kiirustades on poed kummikutest tühjaks ostetud, vajadusel isegi mitu numbrit väiksemad, et vähemalt jalad võiksid kuivaks jääda, sest vihma sajab tõesti tihedalt. "Naljalt ikka nii märga laulupidu ei meenu," leidsid kogenud laulupeolised, "eks jahedamat ilma on olnud ikka, aga kaks päeva järjest nii tihedat sadu, see on enneolematu."

Muruväljakul on juba tuhanded inimesed endile koha leidnud, aga rahvast voorib aina juurde – küll ära mahume. Inimesed jutustavad, lehvitavad, otsivad rahvamassist sõpru, kes on varem koha kinni pannud. Kontserdi jooksul tulevad kotist välja fooliumisse keeratud võileivad, puuviljad või pähklid, termoses aurab soe tee.

Valikkooride liikmed jagasid ka avakontserdi muljeid: "See oli väga hea sissejuhatus tänasele kontserdile. Palju muret tekitas "Noore veljo, veeritäge", mida dirigeeris Triin Koch. See on üsna keeruline pala ja proovides tekitas ikka palju muret. Õnneks läks avakontserdi esitus üle ootuste hästi ning sellest õnnestumisest said kõik hoogu juurde. Täna oleme tänu sellele veelgi rõõmsamad."

Õhus on tunda märja muru lõhna, mööda asfaltteid käib pidev liikumine, sõbrad tervitavad üksteist, vahetavad emotsioone, sõpradele tuuakse söögialalt kartulispiraale, jäätist, pähkleid ja friikartuleid. Lapsed mängivad omavahel või ronivad vanemate kukile, et paremat vaadet saada. Aeg-ajalt saadavad kaarealused koorid huilgega rahva suunas laineid, mis liiguvad läbi oru teise poole nõlva tippu ja sealt tagasi laulukaare alla. See tõstab nii lauljate kui publiku tuju.

Vahelduv vihmasadu polnud enam kellelegi uudis. Inimesed tõmbasid vihmakeebid, kiled ja jopid uuesti peale ning nautisid kontserti edasi. Kui lõpuks "Oh Aadam, sino essitüse" ajal päike välja tuli, aplodeeriti eriti elevalt. Laulukaare kohale vajuva päikese valguses lehvisid üle väljaku tuhanded väikesed ja suuremad sinimustvalged.

Välismaalased olid üritusest lausa lummatud. "Mul on Eestis sõbrad, nemad kutsusidki mind laulu- ja tantsupidu vaatama. Kuigi nad kirjeldasid mulle selle sündmuse suursugusust ja olulisust, ei suutnud seda ikkagi päris hästi ette kujutada. Seda päriselt jälgides olen, ausalt öeldes, täiesti lummatud. See on nii imeline! Rahvahulk, kes kaare alla mahub, näib täiesti uskumatu, muidugi on laulud kirjeldamatult kaunid," kommenteeris Šveitsist kohale sõitnud turist.

Üritust kiitsid ka Rootsi ja Briti turistid. Üks sakslane kirjeldas: "Emotsioonid on uskumatult ülevoolavad ning keeleülesed, ma mõistan seda kokkuhoidvust, ilma et sõnadest suuremat aru saaksin. Tantsupidu oli samuti tohutult muljetavaldav. Kogu koreograafia ja liikumise korraldamine, selle koordineerimine näib lausa võimatu. Aga ometi see töötas suurepäraselt ja lummas täielikult. Soovin kindlasti järgmisel korral tagasi tulla."

Lauljate sõnul oli kaare all meeleolu ülev: "Elevus valdas tõesti kõiki. Rõõm paistis välja igast dirigendist, kes juhatasid koore enneolematu hoo ja entusiasmiga. Näis, et kui Rasmus Puuri lugu "Elukoor" kordamisele kutsuti, oleks ta lausa pulti tagasi lennelnud." Dirigendid said pärjad õnnelikult kaela enne viimaseid lugusid, ovatsioonid ei tahtnudki lõppeda.

Teistele jättis eriti sügava mulje "Ta lendab mesipuu poole" a cappella laulmine: "See oli enneolematult liigutav kogemus. Paljud pisardasid, kõigil oli härras tunne. Ülevoolavad emotsioonid ei lõppe veel niipea, seda saab veel aastaid meenutada." Juhan Liivi sõnade saatel lehvitasid koorid ja publik vastamisi taskulampe, õhtuhämarusse laskuv lauluväljak ärkas justkui uuesti ellu ja täituski tuhandete mesilastega, kes isamaa poole lendavad.

Üheshingamist märgib ka improviseeritud repertuaar, kui kaarealused koorid võtsid ajaviiteks ise laule üles. Teiste hulgas tulid esitamisele Albert Uustulndi "Tüdruk", Karavani "Pärlipüüdja", Ivo Linna "Suvi", "Viimsest reliikviast" tuntud "Mässajate laul", "Metsavendade laul" ja teised tuntud laulud. Rahvas õõtsus rõõmsalt kaasa ning lauldi tuttavaid viise.

Kaarealused koorid näitasid, et neisse jäi indu ja lauluhäält veelgi pikemaks kontserdiks. Üles võetud "Kungla rahva" saatel hakkasid koorid kaare alt välja voorima, publikule lehvitati ja plaksutati tänulikult, et pikk kontsert lõpuni kuulati ja nende emotsioone jagati. Üle väljaku oli tunda, kuidas päev otse kerinud kulminatsioon on ületatud ning pingelangusest haaratud lauljad rõõmustavad kordamineku üle.