Armsad peolised!

Laulu- ja tantsupidu on jõudnud õhtusse. "Iseomast" saab ilus mälestus. Kõigile ühine ja igaühele oma. Nii nagu keel ja kodumaagi, korraga kõigi meeles ja igaühe südames – täiesti omamoodi!

Need omamoodi kodukeeled ja väga isiklikud Eestimaad on jälle kord kokku saanud ja jälle kord me teame, siin ilmalaanen lauldes, et mänd on pedajas, kask on kõiv ja pärn on korraga nii lõhmus kui niinepuu. Me saame oma ilusates körtides, undrukutes või seelikutes tantsida korraga nii kärmesti, samamaid, rutuga kui ka otsekohe, aga teinekord ka täitsa sõõramisi ehk pikaldaselt. Mo ja so ehk minu ja sinu peonädal oli vahelduvalt nii lige kui lämmi ehk nii läbimärg kui ka palav. Jah, just sääne ehk niisugune on meie keeleline rikkus. Tegelikult suuremgi veel – lõpmatu. Sest kõneldes me loome keelt, elades maad ja lauldes ning tantsides iseendid uueks.

Ent armastus – mida me tihti ei tihka ütelda ja välja näidata – see on meil üks. Siin on meie kõigi keel ja väljendus ühine.

Meie ühine armastus on eesti maa ja keel, eestlus ja eestlaseks olemine – ka üleilmses tähenduses. Usun, et oleme kõik seda sel peonädalal tundnud.

Austatud koorijuhid, tantsujuhid, rahvamuusikute juhendajad! Meie rikkas keeles, mille kirjasõna 500. aastapäeva me tänavu tähistame, ei ole ka kõiki meie murdeid appi võttes piisavalt sõnu, et väljendada teile meie tänu suurust. Te olete teinud mitu aastat suurt tööd, õpetades selgeks laulud, tantsud ja muusikapalad.

Suur kummardus õppeasutustele, omavalitsustele, kogukondadele, vabatahtlikele, kõigile partneritele, kes selle peo õnnestumisse oma osa andsid. Aitäh, peo peakorraldajad!

Elagu sina ise – imeline laulja, tantsija, pillimängija!

Eesti pered! Teis on peidus meie pidude elujõud. Hoidkem koos seda tunnet. Laulupeotuli kustub peatselt, kuid kibenad – ehk kirjakeeles öelduna sädemed – jäävad ju alles, et uus peotuli võiks juba kolme aasta pärast taas süttida!

Olge hoitud!

Õitse, kasva, ela, meie pidude traditsioon!