Näitekirjanik Loone Ots: Jannsen läks läbi elu vägeva sarmiga
Tartus tähistatakse sel nädalal laulupeo idee algataja, rahvusliikumise juhi ja ajakirjaniku Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva.
Sel puhul esietendub neljapäeval, 16. mail Tartu Maarja kirikus Loone Otsa näidend "Jannseni juubel ehk August Wiera tuleb Tartusse".
Etendusepaik on tähenduslik, sest just Maarja kirikus toimus Jannseni juhtimisel esimese üldlaulupeo peaproov. "Jannseni juubelis" mängivad Jannsenit ja tema kaasteelist August Wierat kiriku harrastusteatri näitlejad.
Loone Ots, kes on Jannsen teie jaoks? Kas teda oli lihtne kirjutada teda kirjanduslikult ja lavastuslikult põnevaks tegelaseks?
Jannsen on minu kujutluses naerusuine ja rahulik. Romantiline, isegi sentimentaalne. Kindlasti oli temas vägevat sarmi, millega ta läbi elu läks. Olen Jannseni kuju loonud ka omaaegses draamas "Koidula veri". Seal oli ta murelikum ja ajastu asjadest ahistatum. Jannsenil on rikas sisu. Temast võib leida aina uusi tahke.
Nali naljaks – mul esietendub tänavu lühikese vahega kolm näidendit Jannseni teemal. Lisaks juubelimängule veel "Ihu paradiis" Pärnus, kus 19-aastane maailmaparandajast Jannsen kohtub 25-aastase kraad kangema maailmaparandaja Richard Wagneriga. Lavastab Kaili Viidas. Ja Tartu Lumepargis I laulupeo sünniloost tõukunud "Pidu tuli" Karl Laumetsa käe all.
Tahan tasuda veidigi võlga, mis eesti rahval Jannseni ees on. Nõukogude aeg ju moonutas ja pisendas seda suurmeest eriti agaralt. Miks? Usk, mis ei sobinud kohe kuidagi, paindlikkus, mis kviteeriti sakste ees lömitamiseks, ja iseseisva Eesti hümni autorlus – mis seal veel vaja!
Kas uus näidend oli tellimustöö või huvitas Jannsen teid ka muidu inimese, ajakirjanduse isa ja rahvusliku ärkamisaja figuurina?
Tellimus? Ei mingil juhul! Või siiski? Mullu sündis Tartu Maarja kiriku harrastusteatri trupp Maarjateater. Esimene lavastus lõi põued soojaks ja rahvas teatas, et ei kavatsegi laiali minna. Antagu neile aga uus võimalus püüne peal hiilata.
Maarja kirik on laulupeokirik. Siin toimus J. W Jannseni juhtimisel üldlaulupeo peaproov, siit läksid koorid peopaika. Taevast sadas meile sülle idee – Jannsen 200! Ülejäänu tuli justkui iseenesest. Rõhutan, et "Jannseni juubel" on rohkem ajastu peegel kui kramplikult Jannsenile keskenduv lugu. Aga Jannseni inspireeritud.
Minule on Jannsen väga suur eeskuju. Sellisel maadligi ajastul öelda – maarahvas, nüüd hakkame eestlasteks! Ja teha seda sihikindlalt ja kannatlikult. Ja nii lobeda sulega. Jannsen õpetab meile, et inimene peab alati lootma. Ja töötama. Kui sa midagi väga tahad, siis kääri käised üle ja visku tööle.
Ärgem unustagem, et teine nimitegelane on August Wiera. Tema andis Jannseni kujundatud eestlastele usu ilusse ja pani unustama argipäeva. Tõstis Vargamäelt teatrisaali ja kastis higiga teenitud leivatüki suhkrusse. Mis siis, et see teater oli väga algeline. Seda ütleme ju tänapäeval. Wiera ajal oli ka sõelast kuldpaberi abil tehtud lavapäike suur innovatsioon.
Kas Jannseni kohta oli lihtne head materjali hankida? Mis olid teie peamised allikad?
Kasutasin ajalehte Eesti Postimees (juba sõnastus teeb tuju heaks!), August Wiera noorpõlvemälestuste käsikirja (väga lahe lugemine!) ja Alo Põldmäe ning Malle Salupere uurimusi I üldlaulupeo ning J. V. Jannseni isiku kohta. Neid viimaseid tunnustan väga ja teen nende detailijanule suure kummarduse.
Mis oli kõige põnevam tõik, mis te näidendi jaoks uurimustööd tehes Jannseni kohta teada saite?
Hmm. Vahest see, et laulupeolised olid tegelikult oodatud ka Tartu saksa seltskonnas. Ilus laul läks nendegi pürjelite hinge. Jannseni väimees Heinrich Rosenthal meenutab isegi vana aadlikku, kes eesti koorilauljaga vennastus, pisar silmas. Laulu jõud!
August Wiera mälestused olid väga põnevad. Olmekirjeldusi ja tõik, et Maarja-Magdaleena kihelkonnas olid õitsvad vene külad ja väike Wiera kasvas venelastega sõbrustades. Ja muidugi kurb lugu sellest, kuidas Wiera saksa noorsandidega šampanjerit hakkas jooma… aga me ei räägi tüki sisu ette ära!
Kuidas Jannsen sobiks aastasse 2019? Millise missiooni oleks ta võtnud tänapäeval enda kanda?
Eks ikka sellesama – rahvuse ühendaja oma. Nüüd siis taasühendaja. Päris lõbus on võrrelda Jannseni ja Jakobsoni vastuolu tänapäeva poliitiliste kemplemiste taustal. Pole midagi uut Eesti päikese all. Ainult sõnastused on muutunud palju räigemaks ja tsensuuri ei ole (õnneks ja kahjuks). Aga ma usun, et Jannseni muhe huumor, elutarkus ja inimarmastus võidaks ka täna kõik kurja ning tagurliku.
Jannsen 200 ürituste kohta loe täpsemalt juubelilaulupeo koduleheküljelt.