Minu esimene tantsupidu: Rongkäiku me kõik väga kartsime ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Koolinoorte tantsupidu 1972
Koolinoorte tantsupidu 1972 Autor/allikas: Viktor Salmre/ERMi kogu

ERR-i kultuuriportaal avaldab reedeti ühe põneva ja isikliku loo teatri- ja muusikamuuseumi näitusele "Minu laulupeo lugu" laekunud mälestuste hulgast. Esimene lugu viib Saaremaa tüdruku Eesti NSV III koolinoorte laulu- ja tantsupeole.

Osalesin esimest korda vabariiklikul laulu- ja tantsupeol 1972. aastal 9-aastasena. Õppisin siis Saaremaal Kärla 8-klassilises koolis. Meie koolist said tantsupeole kõik rühmad: 1.–2. klasside rühm; 3.–4. klasside rühm – selles tantsin mina; 5.–6. klassid ja 7.–8. klasside rühmad ning laulukoor.

Tantsupeole viisid meid Sõmera Tuberkuloosi Sanatooriumi ja Kärla kolhoosi bussid. Saatmas olid emad-isad, kes peo ajaks asutuse bussiga ka Tallinnasse toodi ning lauljad, kes tulid järele paar päeva hiljem. Mäletan, et peo jaoks osteti mulle esimene käekott, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, kuna see oli nii "tädilik" ja kartsin, et mind hakatakse selle pärast narrima. Peitsin selle koti reisikotti ja ei võtnud peo ajal kordagi välja.

Ööbisime Ristiku tänava koolimajas. Tekid, padjad, linad endal kõik ilusasti kaasas. Siis veel magamiskotte ja kummimadratseid ei tuntud. Magamisalusteks saime kooli poolt võimlemismatid. Meie rühm ööbis suures koolisaalis, mis oli koolipinkidega pooleks jagatud. Kummaline oli see, et meie rühma tüdrukutel oli pool saali ruumi, meie poisid magasid laval ja ülejäänud pool saali jäi kahele teisele Saaremaa rühmale.

Proovipäevad olid väga pikad. Pidevalt lubati, et "teeme veel üks kord läbi, siis saate õhtule" ja seda viimast korda tuli muudkui veel ja veel. Vaheldust pakkusid prooviväljakutele ilmunud jäätisemüüjad suurte kastidega. Päevad olid päikeselised ja palavad. Vaid korra Kalevi staadionil proovis olles saime vihma. Aga meie emad olid meile eelnevalt kilest ise õmmelnud vihmamantlid (poes tollal vihmakeepe ei müüdud). Meenub, et üks meie rühma tüdruk nuttis vihma ajal ja kui õpetajad küsisid, kas tal on külm, vastas ta, et ei ole, aga äkki tema suur õde, kes oli vanema rühma tantsija, külmetab. Proovid toimusid ka meie oma õpetajate initsiatiivil, kui neile tundus, et me ei tantsi ikka täiuslikult.

Peale proove oli vaba aeg, mille meiega kaasas olnud õpetajad püüdsid erinevalt sisustada Käisime nukuteatris, loomaaias, Kadriorus ja isegi just valminud Viru hotellis. Sõitsime seal liftiga viimasele korrusele ja nautisime vaadet. Kustumatu mulje jätsid ka hotelli WC-d. Meil sõbrannaga olid kaasas ka väikesed nukud, millega mängimiseks õnneks aega ei jäänudki.

Süüa sai hommikul ja õhtul koolimajas. See toit oli maitsev: pudrud, võileivad, saiakesed, viinerid, makaronid. Aga see söök, mis lõunaks kõigile osavõtjale keedeti, oli kohutav. Söögiks oli sibulasupp – nii me seda kutsusime. Ja seal hallis rasvases vedelikus ujusid ringi vaid sibulad. Meie seda süüa ei suutnud. Õnneks sai leiba kõrvale. Meiega kaasas olnud õpetajad jälgisid rangelt, et me kõik supi ära sööksime. Aga leidsime nipi, kuidas õpetajat ninapidi vedada.

Ühislõunasöögid toimusid lauluväljakul suurel muruplatsil pikkadest laudadest kokkuklopsitud söögilaudadel. Ja kuna laudade all oli muru, siis valasime oma supi lihtsalt laua alla muru sisse. Saime sõbrannaga õpetajalt kiita ja toodi teistele eeskujukski. Seda sama sibulasuppi sain veel oma kahel järgneval peol, kui osalesin lastekoori lauljana. Meenub veel, et ühel õhtul sõime koolimajas nälja peletamiseks magusat lastehambapastat.

Rongkäiku me kõik väga kartsime, sest meile öeldi, et see on 7 km pikk. 9- aastasele tundus see ikka tohutu maa. Rongkäiguks kogunesime kusagile tänavate vahele, kus tuli teadmatuses oodata tunde. Aga ega lastel igav ei olnud, sõbrustasime teiste rühmade lastega ja ajasime niisama lorijuttu.

Saaremaa kolonni päises oli traditsiooniline veski. Meile anti kätte peenikeste lattide otsas paberist kajakad ja päris kadakaoksad. Rongkäik oli ise väga lõbus, rahvas hüüdis ja plaksutas. Paljudel oli vanemad tänava ääres lehvitamas. Vanematega sai enne kokku lepitud, kummal pool tänavat nad on, et saaks rongkäigus olla samal poolel. Kuna minu vanemad olid kohal, sain olla kolonnis äärmine. Rongkäik sai meie kurvastuseks liiga kiiresti läbi. Viimasel hetkel juba lauluväljaku väravates viskasime rahva sekka oma kadakaoksad. Kes need said, olid üllatunult õnnelikud.

Kuidas pidu toimis, seda me ei tajunud. Ei mõelnud sellele, kuidas tantsijate mass õigel ajal ja õigest kohast väljakule jõudis, kuidas joonistusid staadionimurule kujundid. Aga kõik toimis, pidime olema vaid õigel ajal kas maratoni- või kellatorniväravas. Väravas tihedas massis oodates sai tutvuda teiste rühmade lastega. Staadionimurul oli iga rühma jaoks plekist rõngas.

Meil olid kahed esinemisriided: rahvariided ja Proloogi-tantsuriided. Meie rühm oli Kihnu rahvariietes. Rahvariidepluusid õmblesid ja tikkisid valmis meie emad. Samuti kudusid nad ise meie põlvikud ja poiste vestid-mütsid. Ja kõik emad said sellega hakkama! Mäletan, et emal oli tikkimiseks läbipaistvale vakstule joonistatud pluusi allääre muster, mille järgi ta tikkis. Seelikuriie telliti tollasest Kingissepa teeninduskombinaadist. Praegu oma tolleaegseid rahvariideid pildilt vaadetes tundub kummaline, miks meie seelikud nii lühikesed olid. See ei saanud olla, et väljakasvanud, kuna riided tehti valmis just selleks peoks.

Riiete vahetamine käis seal samas staadioni kõrval. Ei mäleta, et vabas õhus ja kõik koos segamini mingeid probleeme oleks tekitanud. Proloogi ajal olid staadionil kõik rühmad eri värvi froteesärkides. Meie vanuserühma tantsijatel olid oranžid särgid. Peale tantsupidu nägi palju selliste särkidega lapsi, siis oli kohe selge – tantsupeol käinu. Proloogi muusika oli Vilistajate marss, mis meile oma hoogsuses väga meeldis. Poisid oskasid kaasa vilistada.

Iga päev lõppes meie kooli kõigi rühmade jaoks sõprusringiga. Võtsime kõik risti kätega teineteise käest kinni ja laulsime: "sõber ära väsi tantsimise hoos, anna mulle käsi, lähme ühes koos!" Seesama sõprusring toimus meil ka koolis iga proovi alguses ja lõpus.

See pidu jättis ühe üheksa-aastase mällu kustumatu jälje. Mitte see, et sai Tallinnasse, Tallinnas elas mul vanaema ja olin seal korduvalt käinud. Aga kõik see suur ja rõõmus tantsijatemass, iseseisvalt hakkama saamine, sõbralikud inimesed, lõbusad juhtumised, suur ühistantsimine. Sotsialiseerusime (siis sellist sõna veel ei teatud) tollal igal pool ja kõigiga, küll ühisbussides proovilt sööma sõites, jäätise järjekorras, tantsu ootel. Olime sõbrannaga väga jutukad ning julged ja kui vestluskaaslased nii noored kui täiskasvanud, said teada, et oleme Saaremaalt, siis juttu jätkus kauemaks.

Olen endiselt tantsu- ja laulupeo usku. Olen uhke, et minu tütar on võimlejana ja poeg tantsijana osalenud kolmel peol. Kahjuks ise pole peale põhikooli lõppu enam suurele peole saanud, aga unistus sellest on mul südame põhjas ikka olemas.


NÄITUS

"MINU LAULUPEO LUGU"
Kuraatorid Kristo Matson, Kaisa Luik ja Ene Kuljus
Graafiline disain Henry Mang
Ruumikujundus Argo Peever
Kunstnik Aime Andresson
Heli- ja videolahendus Valkro OÜ
Näitus jääb avatuks 13. novembrini 2019.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: