Üleoja sõnul polnud meil 150 aastat tagasi mingit oma repertuaari. Kõlasid küll kaks Kunileiu laulu, kuid enamik lugudest pärines saksakeelsest kultuuriruumist. "Eks laulupeo korraldajad valisid kavasse lugusid, mida esitas ka baltisaksa kultuuriruum. Head klassikud olid kavas: Mozart, Beethoven, Mendelssohn. Lisaks tollaste kaasaegsete heliloojate repertuaar, mida siis lauldi. Tänaseks oleme need heliloojad unustanud. Repertuaari iseloomustas kaasaegsus," rääkis Üleoja.

"Oli ka väga nõudlikku materjali, nt kirikumuusika heliloojalt Bernhard Kleinilt. Kleini "Jumal on suur" jääks selle aasta laulupeol ette kandmata, sest enamik meeskoore ei saaks loo esitamisega hakkama. Võibolla valiksegakoorid suudaks, aga need oleks juba koorekiht väga suurest valimist," rääkis Üleoja.

Põhjuseks nimetab Üleoja asjaolu, et toonased meessoost kooliõpetajad olid saanud päris korraliku muusikahariduse, eriti need, kes olid käinud Janis Cimze seminaris. Nende toel levis õpetus koorilauljatele. Lisaks oli 150 aastat tagasi inimeste motivatsioon pingutada palju suurem, arutles Üleoja.

"Kui vaadata meeskoori liigina, siis nad tahavad väga laulda laule, mis on neil lapsest saati peas. Selliseid meeskoori klassika hitte, mis on vokaaltehniliselt ja nooditekstiliselt kergemad, kui need kõige kõvemad pähklid. Tõnis Kaumanni "Ärategemise laul", mille laulmise raskuse üle on arutatud, on lastelaul nende laulude kõrval, mida esimesel laulupeol lauldi," rääkis Üleoja.

"Võibolla oli 150 aastat tagasi inimeste valmisolek teha suuri asju suurem. Mul on laulupeoga seoses meeles mõlkunud luuleread, mis puudutavad tuletungalt ja vaimumõõkade välkumist suurte tööde eel," märkis Üleoja.

Ta leiab, et vaimset ärksust on inimestel vaja ise endas genereerida. "Inimkond jõuab ehk ühel hetkel nii kaugele, et kenamad viisid ei tule ainult siiis, kui sõrmed on sahtli vahel, vaid ka siis, kui kõht on täis söödud," loodab Üleoja.