Loe katkendit Ignar Fjuki teosest "Valge vannikohvik" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tallinna linnaplaneerimise juht Ignar Fjuk
Tallinna linnaplaneerimise juht Ignar Fjuk Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kirjastuselt Varrak ilmus Ignar Fjuki romaan "Valge vannikohvik". Teose kunstnik on Anne Pikkov ja toimetaja Marika Mikli. Avaldame teosest katkendi.

Kuigi teismelist Fauri köidab üksinduse imeline maailm, kannustab teda ka soov olla keegi teine, igatsus saladusliku muu järele.
Nii leiab ta endale eeskujuks vanema noorhärra, kelle põnevasse ellu püüab ta päev-päevalt üha enam sulanduda.
Paraku muutubki mõlgutamisi ette kujutatu reaalsuseks, võimaluseks osaleda hoopis teistsuguses maailmas, mõõtmatult erinevas, kus ta tegelikult elab.
Ümbritsev kiretus seevastu lisab kentsakaid varjundeid president Urho-Urhole, kes hea tahte saadikuna juhtub naaberriiki külastama.
Meisterlikult loodud tegelaskujude seas eristub ehk enim raamatu teine peategelane Mirt, kelle unistus valgest vannikohvikust realiseerub suletud ühiskonnale ja väikelinnale kohaselt aga hoopis ootamatul kujul.

Ignar Fjuk sündis Tartus, päeval, mil Stalinit maeti ja seetõttu pool linnast nuttis, teine aga varjas truult rõõmupisaraid. Ta on omandanud magistrikraadi Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, teeninud elatist linnaplaneerija, arhitekti ja ajakirjanikuna, tegutsenud kunstniku ja pedagoogina ning istunud rahvaesindajana Toompea suures saalis ajal, kui poliitika eesmärgiks oli eelkõige veel ühishüve.

Katkend:

Hiiglasemõõtu kantseleiülem kandis pruuni heledate triipudega ülikonda, valget särki ja lumivalgeid sokke. Tema ovaalset näolappi kitsaste huulte ja laia nina kohal ilmestasid pisikesed ja kõigis detailides täiesti erisugused silmad, mis sõltuvalt ajast ja olukorrast täitsid ilmselt täiesti erinevaid ülesandeid, jättes mulje, et just neis peitubki tema edukuse võti. Tegelikult olid need paar asjaolu selle kõige kõrval, mis tema juures veel silma torkasid, täiesti ebaolulised. Sedavõrd ebaolulised, et kantseleiülem ise poleks neid ka surma ähvardusel maininud, kuna siis oleks arvatud, et mainimisväärset isikupärasust jagubki temasse vaid näputäis! Tühisem näputäis, kui ühe soliidse kantseleiülema puhul oleks olnud soliidne eeldada. Ometi pidi ta olemus avalduma just soliidsuses, selle esiletoomisest tuli alustada. Soliidsusest ja kitsasse ülikonda pressitud keha väljapeetusest ja korpulentsusest, ehkki aeg-ajalt tundus, et seegi garderoobiosa ei pea ta tüüaka keha survele vastu ja võib iga hetk käriseda. Ent korraga on ta virge ja ütleb värisevi hääli: "Linnapiir nagu ületatud, või mis?"

Erasekretär, kellel seevastu puudus igasugune vajadus olla või näida soliidsena, ei tee kantseleiülemast välja. Või siiski teeb. Pisiasjade märkamine on olnud ikka tema au ja väärikuse – kui väikest kasvu erasekretäri kohta tohtis üldse nii suurelisi sõnu kasutada – kindel ja võõrandamatu atestaat, särades ta hiirhallil särgiesisel nagu hiiglaslik kuldnööp, olgugi et ka püksipilu eri- ja tavatoiminguteks ligipääsu piirava kattesiilu taha peidetud hõbedastel nööbikestel oli tema elus täita tähtis roll. Need ei tohtinud jätta pahelisusele, mis säärase vimkalise asja nagu püksiauk tööshoidmisega kaasas võis käia, mitte vähimatki võimalust! Liiati tekitada kahtlust, et ta ei saa nende kinni- või lahtinööpimisega hakkama. Kui isikliku püksiaugu kasutamine oli erasekretäri jaoks alati seotud tõsise, kui mitte viimase hädaga, siis presidendi püksipilu eest hoolitsemine – seda nägi ette tema ametijuhend – tegi erasekretärile juba parajat peavalu. Teadis ta ju hästi, et nööbinduse seisukohast ebaolulise, presidendi jaoks aga erakordse kaadervärgi puhul ei saa olla tegemist pisiasjaga. Nagu ei saanud pidada tähtsusetuks miskiksEmajõe Ateenana tuntud ja veel mitme-setme ilusa nimega õnnistatud provintsilinnakest, kuhu kolonn parasjagu sisenes.

Kui selja taha jäävad esimesed madalate hekkide vahele surutud ühetaolised viilkatusega elamud, millele kuhjunud lumi neid kord-korralt üha enam maadligi surub ja ümbritsevaga ühte liidab, muutes neis olemise ängistavaks, muust maailmast eraldatud paratamatuseks, vajub president taas unne. Unes rinnuni lumes kahlates tõmbab ta valgesse lõpmatusse kaht pikka, üle lumevälja ulatuvat suusajälge, mis paari igavikulisena tundunud silmapilgu järel hääletusse vaikusesse kaovad. Silmalaugude vahelt näeb ta siis, kuidas möödavilksatavate põiktänavate perspektiivid kusagil eemal kõrguva hiidseinani jõuavad ja sellesse neelduvad. Linna ümbritseb aga mingi arusaamatu, odava ja võõrapärase eest kaitsev kile. Kuid juba sööstab mustade autode kolonn raudteesilla alla musta lõhandikku ning lahvatanud ere valgus sunnib silmi kissitama, pilke vahetama. Erasekretär koputab tuk-tukpresidendi käeseljale ja jääb edasisi korraldusi ootama.

Automootorist lähtunud ja siidiste torgetena presidendi ihusse tunginud värinad peletavad sealt viimasegi uneraasu. Ta avab silmad, tõstab käeselja meelekohale ja jääb kahtlustavalt, nagu teesklemisi või mängulustist, kantseleiülemat kõõritama. Erasekretäri puudutus on ta lõplikult üles ajanud. Hetke on ta kahevahel, kas jätkata sõitu või teha peatus ja suusad alla panna.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: