Arvustus. Helesinine lillelõhnaline melanhoolia ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lilled
Lilled Autor/allikas: ERR

Uus raamat

Peedu Saar
"Mailased"
Kirjastus Paradiis, 2019

"Sa loed jälle "Mailasi"?" on küsimus, mida olen arvustuse kirjutamisele eelnevatel nädalatel sõpradelt palju kuulnud. Tõepoolest. Loen jälle "Mailasi". Jõuan lõppu ja lähen jälle algusesse tagasi. "Mailased" on haarav lugu, mille võlust väljapääsemine ei ole lihtne. Ent mis see on, mis selle pealtnäha lihtsa õnnetu armumise loo niivõrd paeluvaks teeb? 

Peedu Saar on bioloog, kes – nagu ka romaani minategelane – uurib lilli ja liblikaid (rohkem vist siiski lilli). Saare tulek kirjandusse on olnud edukas. Esimene romaan "Pascual" (2018) saavutas kirjanduskonkursil "Bestseller 2017" II koha. Peatükk "Mailastest" pälvis Värske Rõhu aastapreemia proosa kategoorias. Peale selle nomineeriti teos tänavu ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiale. 

Mingis mõttes võib seda käsitleda kui rännakuromaani. Ka Peedu Saar ise liigitab oma teosed seiklusjutu žanri.[1] Minategelane rändab Tartus, aga kroonikutöö käigus ka terves Eestis. Ent kõige rohkem rändab ta oma mõtetes, mälestustes ja unistustes. 

"Mailased" räägib õnnetust armumisest, Tartust, muusikast, lilledest ja liblikatest (pigem lilledest). Loo sisu võtab kõige paremini kokku tegelane Katja: "Nii, lugu on lihtne: poiss armastab, aga tüdruk ei armasta. Aga see teeb muidugi poisi kurvaks. Poiss hakkab jooma ja hoorama ja kaklema ja varastama, ühesõnaga, käib natuke alla. Kõige sügavamates aukudes, pohmellihommikutel lohutab end lugudega neist, kel veel halvemini on läinud – mingid vanad klassikaaslased, sõbrad, L ja Mart ja kes nad sul on. Kõik kokku üpris tavaline lugu, kõik teavad, lihtsalt elu selline …" (lk 125) 

Minategelane hakkab oma armastatut kutsuma mailaseplikaks ehk selle ladinapärase nime järgi Veronicaks.


"[M]ailaste järgi sinetas treppide kõrval, kus me laupäeva varahommikul esimest korda kohtusime, kus ma Sind justkui ootasin, suits näpus, pudel käes ja purupurjus" (lk 83–84). Muide, üht mailaste liiki (külmamailane; Veronica chamaedrys) on rahvakeeles nimetatud muu hulgas ka meestetruuduseks ja vanapoisisilmaveeks.[2] Vaevalt et autori puhul, kelle päevatööks on uurida lilli ja liblikaid (lilli!), see pelk kokkusattumus on. 

Teos on küll kirjutatud minavormis, aga on selgelt adresseeritud minategelase armastatule. Selline intiimne stiil, mina-sina-vormidega mängimine, tekitab lugejas kohati kohmetu tunde – nagu vaataks tänaval võõrast aknast sisse. Ent hoolimata selgest adressaadist mõjub "Mailased" siiski pigem intiimse sissevaatena minajutustaja mõtetesse ja tunnetesse. 

Saarel on omapärane lausestus: enamasti on laused pikad, voolavad ja luulelised: "Tundus, kogu see puust pehkinud linnake on otsapidi juba kusagil kollektoris, laguneb laiali ja kaob pilbastena asfaldisse pressitud kaevukaante ribide taha" (lk 22–23). Luulelist efekti loovad siin epiteedid ja algriimi kasutamine. Teinekord aga kuhjab Saar laused üle paljude lühikeste osalausete ning sulgudes olevate täpsustustega: "Kõndisin ühest toast teise (maja on küllalt suur), võtsin midagi kätte, raamatu või pildialbumi, aga viskasin samas käest, keskenduda ei suutnud üldse, lehekülg siit, teine sealt, siis tegin võileiva (olin hakanud naeruväärselt palju võid sööma! Sa turtsatad jälle?), siis vaatasin tööasju, tegin kirjakasti lahti" (lk 5–6). Peale hüpliku lausestuse on ka jutustamisstiil hüplik justnagu inimese mõttetulvgi. Minategelane hüppab põhisündmustest ette-taha: kord nooruspõlve, kord tulevikku. 

"Mailaste" lugu jõuab lõpuks ringiga algusesse tagasi. See oli ka üks põhjuseid, miks seda mitu korda üle lugesin. Sündmused ja tegelased on tugevasti läbi põimunud, moodustades tiheda võrgustiku, mida on esmapilgul ehk raske märgata. Seega tahaks raamatu lõppu jõudes minna tagasi algusesse, lugeda uuesti üle, leida üles detailid, millele esimesel lugemisel ei osanud veel tähelepanu pöörata. Samas mõjuvad teose kaks viimast peatükki üldises kompositsioonis üleliigselt: raamat võinuks lõppeda kaks peatükki varem ehk peatükiga, mille lõpp on samasugune nagu esimese peatüki lõpp, sest sedasi moodustuks nii loo kui ka teose ülesehitusest ideaalne ring. 

"Mailaste" omalaadsele ülesehitusele ja poeetikale lisaks paistab lugedes silma ka selle võimalik omaeluloolisus. Piir minategelase ja autori vahel tundub hägune: neil on sama amet, minategelane ise ei maini küll kordagi oma nime, ent me saame selle kohta vihjeid meenutuses, kus vanaema teda Petokeseks kutsub. Ka klassivend Mardi prototüübile on väga lihtne jälile jõuda. Tundub, et autori jaoks on fiktsiooni ja päriselu piiri hajutamine teadlik võte. Vaevalt et Saar sellega lugejat ninapidi vedada püüab või lugeja usaldust kuritarvitab. Hämar omaeluloolisus, hüplik jutustuslaad ning mõttetulva imiteeriv lausestus tekitavad tunde, et minategelane on päris inimene, mis omakorda muudab loo usutavaks ja kaasahaaravaks, soodustades peategelasega emotsionaalse sideme tekkimist. 

Kuna "Mailased" on kirjutatud minajutustaja perspektiivist, kirjeldatakse ka Veronicat subjektiivselt. Minategelane kasutab tema iseloomustamisel väheseid omadussõnu: liiga noor ja ilus. "Sest Sa oled liiga noor ja liiga ilus. Punkt. Nii ma endale korrutasingi: liiga noor ja liiga ilus." (lk 99) Tähelepanelikult lugedes võib ridade vahelt välja lugeda (või juurde luuletada), et Veronica on katkise hingega leinav tütarlaps. Jah, ta on noor, tõenäoliselt ka ilus, kuigi me tema välimuse kohta suurt midagi teada ei saa (välja arvatud, et tal on pikad mustad juuksed ja ta on noor). Veronica on andekas, suurte unistustega muusik, aga minategelane näeb ainult seda, et ta on liiga noor ja liiga ilus. 

Paistab, et minategelane ei ole armunud mitte Veronicasse kui inimesse, vaid kui ideesse. Kujutlusse, mille ta on Veronicast enda peas loonud. Minategelane mõistab seda ka ise ning tunnistab Katjale, et mõtles endale tüdruku välja. Aga võib-olla projitseerib ta Veronicale oma kunagist kiindumust surnud klassiõe vastu? Neiuga esimest korda kohtudes tundub tema nägu tuttav: "Võib-olla meenutasid Sa kedagi, mu vana klassiõde? Kedagi, keda pole aastaid kohanud, kelle tänast nägu ma ei tunne, mistõttu on kerge näha mälus hajuma kippuvaid näojooni sobivas vanuses võõrastel tüdrukutel." (lk 74) Hiljem saab ta teada, et Veronica on muusik, ning tema kontserti oodates mõistab minategelanegi neid paralleele: "Mõtlesin ma endast ja Veronicast ja kellestki tüdruku alles lapseohtu peikast või hoopis oma keskkooli ajast: Mardist ja L-ist ja musta Mercedesega tüübist? Või vahet pole?! Sest üks ja sama, peaaegu üks ja sama muster sobib nii siia kui sinna." (lk 167) Nii saab Veronicast pigem vahend, kelle kaudu minategelane minevikutraumadele otsa vaatab. 

Selline ühekülgne naistegelane, kes on lihtsalt mehe unistuste või isikliku kasvamise kogemuse kehastus, on ingliskeelses maailmas tuntud Manic Pixie Dream Girl'ina3. Mingis mõttes sobitub Veronica sellesse troopi küll, ent Veronicast veelgi enam kehastab maniakaalset unistuste haldjatüdrukut Katja. Kui ülejäänud tegelased – L, Mart, Veronica ja minategelane – on omavahel tihedasti seotud, jääb Katja neist eraldiseisvaks. Ta ei suhestu õigupoolest ühegi teise tegelasega. Katja ilmutab end peamiselt peategelase purjakil enesereflektsiooni hetkedel: "Katjal oli oskus välja ilmuda just siis, kui olin päris üksi ja päris täis" (lk 114). Katja aitab minategelasel lugu mõtestada ning jõuda arusaamani, et kehad, mida ei armastata, on võõrad ja ebatäiuslikud. 

"Mailased" on lummav, stiililiselt paeluv ja kompositsiooniliselt suurepärane tervik. Ainsa nõrkusena tõstaksin nagu Keiu Virrogi4 esile üheülbalised naistegelased. "Mailased" sattus mu ellu täpselt õigel hetkel. Ajal, kui kogesin ise valusalt ühepoolse armumise kibedust. Võib-olla oleks mul mõnel teisel eluperioodil seda uuesti lugedes hoopis teised emotsioonid. Aga eks kõik ole vist kunagi õnnetult armunud olnud ja suudavad samastuda minategelase helesinise lillelõhnalise melanhooliaga. 

 

[1] Piret Põldver. "… Ega ma ei oska intervjuud anda. Intervjuu Peedu Saarega" – Värske Rõhk, nr 64, 2020, lk 64–73.
[2] Vt http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kymail.htm.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: