Kohe, kui autost välja astume, saame aru – see on geniaalne koht festivali jaoks.

Ma võisin olla nii umbes üheteistaastane, kui esimest korda Kaevandusmuuseumisse sattusin. See oli klassiekskursioon ja ilmselt esimene vahetum Ida-Virumaa kogemus, üsna pea pärast aastatuhande vahetust. Kohtla-Nõmmele Kaevandusmuuseumisse pole pärast seda sattunud, Ida-Virusse aga küll. Iga korraga janu kasvab. See kummaline kooslus metsadest, pankrannikust ja tööstusmaastikest. Kaotatud minevik ja tulemata tulevik. Meeletu potentsiaal, mida vaikselt kombatakse.

Kompab ka Mägede Hääl, sel aastal juba neljandat korda Kaevandusmuuseumi õue peal. Iga uue festivaliga kerkib küsimus, millist rolli ta proovib täita, millist tühimikku katta. Mis ta üldse on? Mägede Hääl on jõudnud end hoogsalt kultuurikalendrisse kinnistada. Kaevandusmuuseumi taga festivali alal ringi jalutades näib see lihtsalt nii loogilisena, et seal peaks üks korralik festival olema. Kuidas see üldse nii kaua võttis? 

Mägede Hääl on eelkõige muusikafestival. Ajal, mil suviste sündmuste seas figureerivad aina enam elustiilifestivalid, hoiab Mägede Hääl jalad kindlalt maas. Siin pole hennamaalimisi ega pilatese töötube ega uusvaimseid seminare. Mägede Hääl on olemuselt lihtne. Robustnegi, nagu ümbruskond. Rõhk on muusikal, kodumaise alternatiivi tagalal, mille ees marsivad uuemad ja põnevamad piire kompavad tegijad. Aga Mägede Hääl ei muretse väga piiride pärast. Jah, lindid on festivalialal ilusti ümber, aga ümbruskonna omal nõul ja jõul kaardistamine käib kogemuse juurde. Metsad ja paekünkad ja…

*

2020 festivalisuvi pole muidugi mingi tavaline festivalisuvi. Kõik korraldajad on pidanud arvestama eritingimustega ning nii mõnigi sündmus on üldse ära jäänud (või siis viisakalt öeldes lükatud järgmisesse aastasse). Ju vaagisid ka Mägede Hääle eestvedajad, kas ja kuidas seda asja seekord teha. Tore, et nad lõpuks ikka tegid, isegi kui viimaste päevadeni täpne esinejate nimekiri muutus. Näiteks Prantsusmaalt kutsutud Oko Ebombo ei saanud Prantsusmaalt ikka tulema, viirus jõudis seal enne jälle käest ära minna. Kyp Malone oli muidugi tore asendaja. Ma ei kurda. Aga see oli alles keskööl.

*

Saime Tallinnast piisavalt vara tulema, et kell kuus esimesena peale läinud Vera Vice'i kuulda. Hea on, et jõudsime. Pretensioonitu koduse ambienti ja mõnusalt jaheda süntpopi segu, paras tervitus festivalile saabujatele. Saan aru, miks nende värsket debüütalbumit kiidetakse. Kahju ainult, et nad nii vara peale pidid alustama. Kuigi sügavkollane õhtupäike mängis helidega ilusti kokku. Üldse on ilmaga vedanud.

Ajukaja & Mart Avi dub'i-maastikke kuulsime peamiselt telkide juurest. Või õieti telke kolides. Festivalialale lavade lähedale ei tahtnud nagu baasi püsti panna. Teispool väravaid aia taha olid teised pioneerid oma telkidega juba tee rajanud. Aga selgus, et muuseumiesine roheala – festivali ala jäi muuseumi taha – pidavat olema broneeritud järgmisel päeval seal toimuvale mingi firma suvepäevadele? Okei, mis seal ikka, ronisime muuseumihoone betoonaia äärde. Eraldi telkla ala oleks muidugi tore. Ruumi selleks ju on? Ei tea, mis kamm nende kuupäevadega on.

Nojah, olgu, Mart Avi ja Vera Vice esinesid ju eelmisel aastal ka… aga hea küll, segased ajad, segased lood. Eelmise aasta festivaliga isiklikku võrdlusmomenti pole. Polegi oluline. Küsimus on, kuidas on olla Mägede Häälel AD 2020? Olgu pealegi piirangud, kuidagi peab edasi elama, peab kultuuri tegema ja jagama. Piletitelgis müüdi maske ka, kuigi kandjaid vabas õhus ei silmanud. Ma ei tea, kas Mägede Hääl kvalifitseerub Tõnis Lukase silmis "tõelise kultuurina", aga peale Station Narva ei tea ma hetkel ühtegi sündmust, mis inimesi Ida-Virumaal nõnda kokku tooks.

Ja kui edasi mõelda, siis tõepoolest, milleks ronida heli- ja valgustehnikaga kuhugi loodussügavustesse ja seal metsarahu häirida, kui on võtta sellised postindustriaal paradiisid, mis müraga on sina peal? Jah, täitsa loogiline on see Mägede Hääl ikka.

Ruumi on siin palju. Festivalialal haigutavad laiad rohuväljad, kuhu pole kedagi ega midagi planeeritud. Jah, piiranguteaasta, aga siin võiks ju igast põnevaid avastamisvõimalusi veel luua? Aga avastamist on Mägede Häälel küll, ampluaa on lai. Eksperimentaalsema muusika sõbrad said Chemsex Trailsi saatel rahulolevalt käsi kokku hõõruda. Ja Steve Vanoni on oma saksofonidega nii võimatult karismaatiline, et ka kriipivamate helimaastike osas ettevaatlikumad kohalviibijad peavad uudishimust, kui mitte milleskti muust, oma silmaga lähemalt vaatama, mis värk seal laval nüüd toimub.

"Päris intensiivne," kommenteerib Annabel murelikult.

Jah, on tõesti. Terav ja abstraktne. Uurin pärast, et nad on sel aastal teistelgi festivalidel esinenud. Üldse on see nimekiri kuidagi tuttav… aga okei, piiranguteaasta ja Eesti veel pealekauba. Tunneme rõõmu, et asju toimub. Tunneme rõõmu, et oleme Ida-Virumaal. Ronime Chemsexi ajal Vova ja Annabeliga koos lava taga kõrguva künka otsa, kust Kohtla-Järve keemiatehaste suitsevad korstnad end pilve tõmbunud taeva poole sirutavad.

"Some real Mordor action over there," osutab Vova.

Aga Mordori ees on metsad, igal pool tumerohelised metsad. Ja maastik torkab silma küll, kuigi mäed, jah, mis mägedest me siin Eestis ikka räägime. Aga siiski – maastik! Kui me poleks Vova ja Annabeli ja Andreiga jõudnud koroonaviiruse hingetõmbe ajal Norras matkamas käia, oleks see efekt ehk pisut sügavam. Midagi oleks nagu puudu… Norra hellitas meid vist ära. Või nõidus. Andrei igatahes Mägede Häälele ei tulnudki. Jah, Andrei on puudu. Aga midagi veel.

*

Tuleme maa peale tagasi. Ja mäe otsast alla. HUNT astub lavale ja inimesed lava ette. Läheb nagu tantsulisemaks, aga nende lood hoiavad siiski kirevat joont, ei lasku monotoonsusesse, ei muutu etteaimatavateks. Olen neid kuulnud ainult sporaadiliselt, aga ma saan aru, miks rahvatihedus on kasvanud ja miks pead õõtsuvad.

Pisut tunnen laivbändidest puudu, kitarridest ja… noh, kitarridest. Elektroonika on tore küll, aga kuidagi ülilaia leviala on ta enda alla võtnud. Elektroonilises muusikas valitseb ülepakkumine. Mitte, et see otse HUNTi puudutaks, ei-ei, HUNT ajab oma rida ja oma koht on tal Eesti muusikaskenes olemas. Palju siin üldse ruumi on? Nojah, Eesti on vist liiga väike, et eraldi psühhedeelrocki festivali pidada. Kuigi siin Kaevandusmuuseumi hoovis võiks see ju täitsa omal kohal olla. Ei tea, kas leiaks piisavalt kohalikke bände… aga ei, HUNT on tore, publikuga on kontakt muretu, vaba, inimestel on lahe olla, päike veel paistab. Viimased kiired.

Annabel toob baarist endale džinntooniku ja mulle IPA. Võtan ta kokteilist lonksu. Ei tea, mis ma neid IPAsid viimasel ajal luristan. Nojah, džinn on kallis. Nojah, nojah. Aga muidu päris viisakad hinnad baaris. Rääkimata festivali enda passihinnast. Kohapealt ka veel 29 eurot. Normaalne.

See muidugi ei üllata, et suurima rahvamassi ajab kokku Jarek Kasar. Teeb nalja, räägib Elva hiphopifestivalist, Jaak Madisonist ja muidu Eesti elust. Rahvas muheleb ja naerab ja hüppab kaasa. Kõik võivad neist sõnadest midagi ära tunda. Sotsiaalset närvi Kasaril on, jaa. Ja vahepeal peab ju pulli ka saama. Ei saa nii tõsine kogu aeg olla, nii melomaniakaalne ja muidu kultuurne. Võta vabalt mees, ära põe.

*

Käime Vovaga inimeste vahel ringi. Vova teeb mõne intervjuu, küsib, mis inimesi siia toob. Miks just siia? Ja kuidas neil muidu läheb? Kuuleme Ida-Virumaa võlust, kuuleme hea muusika igatsusest, kuuleme rõõmust olla teistega koos pärast pikka isolatsiooniaega, kuuleme huvist tutvuda uute inimestega… imelik, et inimesed lülituvad festivalil mingi teise režiimi peale. Festivalil "random" inimestega rääkimine on justkui normaalne. Mõnel laiviõhtul kusagil baaris? Igatahes midagi muud.

Rulatajad, vanad ja noored, veerevad led-valgustitega ääristatud rulapargis. Väiksemad seltskonnad sätivad end täispuhutud vabaõhuekraani ette tööstusfilme vaatama. Süüa saab paarist telgist ka, kuigi taipan üllatusega, et taimetoiduvalik on võrdlemisi tagasihoidlik. Ei tahaks nagu mingi tüütu pealinna hipster olla, aga võiks ju siiski üks vegantelk ka olla nii (siiski) suurel üritusel? Ma ei tea, kahtlane.

"Wow, some real band is playing," paneb Vova baaride ees inimesi skautides tähele.

"Yeah, Pia Fraus. They're quite well known in Estonia. Abroad as well," vastan.

Ronime lava ette. Mõnus soe judin käib üle keha. Ma ei ole neid lavalt kuulnud. Tabav meeldetuletus, mis paneb muusika elama. Head bändid on alati kontserdil paremad kui albumil. Mitte, et nad albumil kehvad oleksid, Pia Frausi kohta seda küll ei ütleks. Huvitav, et nad on seda indie-shoegaze'i rida juba ammu ajanud, aga see ei kõla sugugi kulunult. Tore, et nad ikka edasi ajavad, aasta algul ilmunud "Empty Parks" sai igatahes väärikat tähelepanu. Täitsa seisaks ja kuulaks, seilaks ja kulgeks nende helide saatel. Kuidagi kähku saab laiv ainult läbi. Ajakava on tihe, lavasid üksainus.

Üldse läheb see õhtu kuidagi ruttu. Juba on pime, tegelikult juba mõna aega. Esinejaid pole ka nii palju jäänud. Kuhu see aeg kadus? Eemal Kaevandusmuuseumi pool DJ-telgis on tantsumuss käima lükatud. Pisut sajab suure lava vaiksematel hetkedel sisse. Nojah, tegelikult oleks siin ju rohkem ruumi… kuigi arusaadav, et praegusel ajal Kaevandusmuuseumi siseruumesse ei ronitud. Tore on, et ei ronitud. Selline hilissuve idüll veel õues.

"Kas see meenutab sulle kuidagi Station Narvat?" küsib Annabel mult.

Õige küsimus. See küsimus ilmus millalgi õhtu algul mulle endale ka pähe. Aga kadus sealt siis ära. Ma vist arvasin siia sõites, et võiks meenutada. Aga ei meenuta. Asi pole ainult selles, et Station Narva on linnafestival ja see siin siiski linnaväline festival. See on rohkem nagu ... nagu midagi oleks puudu? Aga mis see on? Mingi kohalik puudutus, mingi meeldetuletus, et see pole lihtsalt üks järjekordse toreda lineupiga festival, et see on kuidagi tihedamalt seotud Ida-Virumaaga. Aga okei, homme on ju teine päev Jõhvis, seal kultuuriklubis, seal võiks seda poolt ju tunda?

*

Ainus viis, kuidas taipan Kyp Malone'i Vovale ja Annabelile tutvustada, on "Breaking Badi" kaudu. Probleem on selles, et nad pole kumbki sarja näinud, ehk minu "This is beginning to feel like the dawn of the loser forever" ümisemisest pole tolku. Kuigi ma ei tea, kui suurt rolli Malone selles loos (TV On The Radio – DLZ) üldse mängis. Aga Malone üllatab mind ennastki. Pole tema kui sooloartistiga tuttav, TV On The Radiot pole ka nii palju kuulatud. Malone'i vahetus, inimlik lähedus, noh, intiimsus!... on selles õhtus midagi värsket, ootamatut, midagi oodatut. Need sündikihid, millele ta peale laulab, ei kasva kordagi käest ära, püsivad hoomatavad, käeulatuses, siinsamas, peaaegu kombatavad, soojad nagu see õhtugi Eesti suve piire silmas pidades. "Love is heavy medicine," kajavad ta vokaaliluubid tumeda taeva all. Jah, on küll.

Oleme piisavalt eemal eredamast valgusreostusest, et näha taevas tähtede vahelt pika häguse jutina välja joonistuvat Linnuteed. IPA asemel joome Annabeli termosesse ostetud teed. Ei viitsi selle alkoholiga maadelda, väheütlev aine. Olgu, džinn on hea, aga palju sa seda džinni ikka kaanid. Pole vaja. Keerame Vovaga enne Maarja Nuuti & Ruumi ühe täiesti legaalse CBD. Annabel ütleb, et tahaks ka seda meie asja proovida. Proovib ja pärast paari tõmmet ütleb, et ta tunneb, kui suur on maa tema jalge all, et ta tõesti tunneb seda!

"Mul pole vist palju vaja," naerab ta Vovalt tuld võttes. 

Noh, ega CBD kuhugi meelesügavikesse saada, pigem lihtsalt maandab pinget ja pakub magusat platseeboefekti. Igatahes tore, et Annabel end hästi tunneb. Vova on täna kuidagi nagu vaiksem, aga ma olen vist ise ka. See on täiesti okei. See on lihtsalt sügis, mis iga päevaga aina lähemale sammub, tuletab meelde, et ükski suvi ei ole igavene, kuigi seekord pole ta seda jõudnud tundudagi, kuidagi kiiresti on mööda lennanud.

Mägede Hääl oli alles midagi kauget ja ebatõenäolist, kas ja kuidas ikka toimub, ja nüüd oleme siin, Ruumi põhjatud biidid ehitavad Nuudi häälele ja viiulile vundamendi, koos panevad nad oma elektroetnoga püsti ühe soodetaguse maja või siis püstkoja või suitsusauna. Midagi väga ürgeestlaslikku on igatahes selles tumeduse ja hapruse sõlmes, mida Ruum ja Nuut teevad. Rahvast on vähem kui Jarek Kasari ajal, aga need, kes on, on kohal, võtavad need võnked enda sisse, lasevad neil kasvada, mõnel on silmad kinni, mõni mõmiseb vaikselt omaette mantrat kaasa. Seda võikski vaikselt kuulama jääda. Üks lugu hiilib vaikselt teisele sisse, piirid on hägused.

Jaa, sügis tuleb. Varsti on jälle haned kadunud. Õhk jälle teine. Nuut ütleb laval, et neil on õige pea uus album tulemas ja sellega saab üks etapp nende jaoks läbi. Aga pärast seda algab uus etapp ja nad on õnnelikud, et saavad seda meiega jagada. Lõpulugu annab sellest sammust aimu. Selles kumaks nagu mingit uut mastaapi, uut ulatust ja kirevamaid värve kui Eesti sügisööde hämarus. Piirid on selgemad.

*

"Wow, this some real heroine music," muigab Vova "Sleeprydri" lõpus.

Ma olen olukorraga rahul – Holy Motors on pandud festivali esimest päeva lõpetama. Ma ei tea veel, et teist päeva sisuliselt ei toimu, kuna Jõhvi Jaama 6 loomekeskus ei saa vallavalitsuselt teise päeva ürituse korraldamiseks luba. Meie kuuleme sellest Annabeliga laupäeva hommikul telgis uneledes, kui keegi kõrvaltelgirahva seast selle infokillu muuhulgas poetab: "A te kuulsite sealt piletitelgist, et Jõhvi jääb ära või?"

Meie midagi sellist ei kuulnud ja piletitelgis mingit teadet selle kohta ei näinud. Annabel võtab oma telefoni kätte ja leiab Mägede Hääle Facebookist teate üles. Festivali kodukal selle kohta midagi ei ole, seal seisab Jõhvi festivali ajakavas sama vankumatult kindlal kohal. Ei tea, kas selles osas annab enam midagi ette võtta, et kogu maailma infovahetus ei piirduks Facebookiga. Trend on murelik. See vahesündmus jätab pisut mõru maigu suhu. Räägime sellest telgis Annabeliga ja arutame, mis suunas siis laupäevaga jätkata. Miks see teine päev neil üldse siseruumidesse oli plaanitud? Kuuleme, kuidas meie vestlus viib jutuahela järgmiste telkideni, kus teema edasi areneb: "Oota, Jõhvi jääb ära või? Päriselt või?" Me polnud ilmselt ainsad, kes olid Jõhvi omale majutuse broneerinud.

Aga reede öösel Holy Motorsi ajal ma seda veel ei tea. Hoopis saan mõnusa Telecasteri saundi saatel noogutavale Vovale õlale patsutada ja jagada temaga, et Holy Motors on üks mu lemmikbände Eestis. Ongi. Neil ka varsti uus album väljas. Ei tule seekord vist nii unelev. Kuigi ega selleta ei saa. Jaa, väga mõnus on see Telecasteri saund ikka. Ja teiste kitarride saund niisamuti. Kuigi saundiga on nähtavasti mingid probleemid. Või nähtavasti üldse kogu tehnikaga, sest järsku on lava pime ja kuulda on ainult laval mängivaid võime koos võimenduseta trummidega. Aga Holy Motors mängib edasi, ei lase nii labasel takistusel end peatada. Jaa, nad on lahedad, kahtlemata, nad kannavad ka need lavapealsed sigaretid välja, ma usun seda maailma, mille nad laval loovad.

Kuigi kui sama kamm PA ja valgusega teist korda juhtub ja nad selle kohta ühtegi kavalat nalja ka ei tee, tekib vaikselt küsimus, ega nad liiga lahedad ei ole? Et sellised banaalsused nagu tehnilise probleemid ei kuulu nende tähelepanuvälja? Et nad on sellest kõigest üle, nagu see ei puutuks neisse?

Ah, mis ma seletan. Kena laiv oli ju. Õigel ajal õiges kohas. Tulid isegi korduslooks lavale. Sai "Country Churchi" ka nii kuulda, et heli pidas vastu. Ei tea, kas peaks nende uue albumi juba ära tellima? "Horse" tuleb välja 16. oktoobril. Milline on elu 16. oktoobril? Lahtiste otstega sügis. Aga lahtiste! Ei ole kinniste.

*

Istume Vova ja Annabeliga nõlval ühel roostesel metallreelingul ja vaatame alla, kus inimesed DJ-telgis bassise muusika saatel tantsivad. Mõtlen, et mis teeb ühest festivalist festivali? Ma näen neoonpunaseid ja -violetseid tulesid, mis lavataguse tehiskünka eredalt üle võõpavad. Baari ees on sagimist, inimesed ootavad järjekorras ja seisavad niisama. Muusika, valgus ja inimesed. Miks me siia tuleme? Miks me seda tahame? Mida me üldse enda eludega teeme? Ma tean, et ma näen festivalialal pimeda öö käes neid väikseid valguslaike ja see teeb seest kuidagi soojaks. Ma ei taha praegu kusagil mujal olla. Mul on siin hea ja ma tean, et ma tahan siia tagasi tulla. Aga ma tean ka seda, et see kõik peaks veel kuidagi eredam olema! Ma tean seda, et Mägede Hääl on ennekõike potentsiaal, on üks idee, mis alles otsib oma täit jõudu, oma õiget kuju. Oma koht on tal olemas.

Sest Ida-Virumaa pole millegi poolest rohkem ega vähem pärapõrgu kui Põlvamaa, Võrumaa, Saaremaa või Hiiumaa. Terve Eesti elu on rajatud Ida-Virumaa peale. Ja Ida-Virumaa kannab ilma suurema nurinata tervet Eestit enda turjal. Mägede Hääl tuletab meelde, et me ei peaks Ida-Virumaalt ainult võtma. Ida-Virumaa on midagi, mida me peame jagama.