Arvustus. Muusikalised kohtumised Amazonasega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kontsert
Kontsert "Metsa kene". Autor/allikas: Sündmuse Facebook

Kontsert

"METSA KENE: Eesti kohtub Amazonasega"

Kontserdil astusid üles Mari Kalkun, Triinu Taul, Liisi Koikson, Mick Pedaja, Rändaja, Seto laulumehed, Puuluup, Laulupesa laululapsed Tartust, Jarek Kasar, Meister Jaan, Kristin Kalnapenk, Elina Naan, Mihkel Mälgand, Raun Juurikas ja veel hulga toetavaid muusikuid ning lauluhääli.

Muusikaline juht: Brasiilia helilooja ja kitarrist Eduardo Agni

Erikülalistena Brasiiliast osalesid Txana Bane (Huni Kuin hõimust, video kaudu) ja Txai Fernando.

17. septembril Alexela kontserdimajas.

Mis lummab Eesti inimesi Amazonases? Mis hoiab ja toidab meie sidet selle kauge eksootilise maailmaga? Või küsime konkreetselt – mis toob kokku saalitäie inimesi, paneb neid kontserdile kaasa laulma ja lõpus joovastunult püsti tõusma, saates lava suunas katarsises aplausi? 17. septembril avanes selline pilt Tallinnas Alexela kontserdimajast, kus esitleti värsket helialbum-raamatut "Metsa Kene – Eesti kohtub Amazonasega".

Viimase üheksa aasta jooksul Eestiga aktiivselt sidet hoidnud Brasiilia muusiku ja produtsendi Eduardo Agni koos Indrek Tammojaga koostatud albumil esitavad Eesti muusikud Brasiilia hõimude rahvaviiside tõlgendusi. Laval astusid teiste seas üles Triinu Taul, Liisi Koikson, Mari Kalkun, Meister Jaan, ansamblid Puuluup ja Rändaja. Šamaaniloitsuga pühitses kontserdi sisse erikülaline Brasiiliast Txai Fernando, kes mängis kaasa ka pooled lood kontserdil. Avaetteaste kuulus seto laulumeestele, elustades mälestuse ühe meie enda põlisrahva pärandist.

Ei üllata, et kahe kauge kandi põlisrahvaste kultuurilugu kõrvutades ilmnevad mitmed sarnased jooned – neid on teatud aegadel survestatud ja põlatud, siis jälle mõneti eksotiseeritud kujul pjedestaalile tõstetud. Aga kaitset ja toetust vajavad nad siiani.

Nii album kui esitluskontsert olidki üles ehitatud kahe maa pärimuskultuuri dialoogis. Mitmel puhul lauldi vaheldumisi mõne Brasiilia alade hõimurahva ja eesti keeles. Iga kontserdikülastaja sisenes üritusele väravatest, kus ühel pool vaatas vastu foto eesti tüdrukust, rahvariidevööpael ja kärbseseened, teisel Amazonase poiss ja icaro'te ehk shipibo hõimu kaitselauludega vaip. 

Ka albumi pealkiri "Metsa Kene" põimib sõnumeid kahest maailmast – Brasiilia Amazonases elava huni kuini rahva keeles tähendab kene olulisi esivanematelt päritud geomeetrilisi mustreid. Albumi koostamisel on niisiis lähtutud mõttest, et olgugi Eesti ja Amazonas geograafiliselt teineteisest kaugel, seob mõlema kandi põlisrahvaid sügav lugupidamine oma metsade vastu.

Ilmselt polnud ma ainus, kes tundis, et kontserdil osalemine on omamoodi meeleavaldus nii Eesti kui Amazonase metsade kaitseks. Kuigi kontserdi kunstiline lavastus oli tugevalt kantud metsamaagia ideest, oli mõneti üllatav, et õhtu jooksul ei pööratud lageraietele meie metsades, rekordilise mastaapsusega tänavustele California metsatulekahjudele, ega isegi Brasiilia autoritaarse presidendi Jair Bolsonaro pilgu all hävivale Amazonase vihmametsale kordagi sisulist tähelepanu.

Üle 60% Amazonase vihmametsadest asub Brasiilias ja ainuüksi 2020. aasta jooksul on Brasiilia vihmametsi põlenud 13 000 ruutkilomeetrit ehk üle neljandiku Eesti pindalast. Kuigi osalt võib metsatulekahjusid seostada tänavuse pikema kuiva perioodiga, on nad otse seotud raietegevusega. Väärtuslik mets võetakse maha, allesjäänud taimedel lastakse mõni kuu kuivada ja seejärel pannakse kõik põlema, et tekitada sellest tootlik karjamaa.

Ent Amazonase vihmametsade saatus ei puuduta ainult kohalikku ringkonda. Nendel lopsakatel ja ainulaadselt liigirohketel metsadel on kanda tähtis roll atmosfääri CO2 sidumises, mis aitab tasakaalustada globaalseid kliimamuutusi. Lisaks metsatulekahjudele, mida on sel aastal harukordselt palju, on Amazonase piirkonna rahvad kannatanud proportsionaalselt rohkem ka COVID-nakatumistest – seda piirkonnas,  kus on riigi kõige kehvemini varustatud meditsiinisüsteem. Eriti haavatavad on selles olukorras hõimurahvad, keda sageli polegi tänaseks rohkem kui mõnituhat indiviidi.

Nagu Eestiski on Amazonase põlisrahvad ajalooliselt kannatanud võõrvõimude ja majanduslike manipulatsioonide all ja seeläbi kaotanud tohutu osa oma populatsioonist. 19. sajandi lõpus lahvatanud kummipuubuum mõjus erakordselt laastavalt põlisrahvastele, kellest 30 000 inimest suri kohutavate töötingimuste, nälja, vägistamise ja haiguste tagajärjel. Mõni hõim kaotas koguni 90% rahvastikust.

Kui viimati Peruus mööda Amazonase jõge ringi liikusin, pani mind ja mu Peruu dokumentalistist kolleegi imestama, miks nii vähe inimesi kannab rahvariideid. Õigemini  polnudki neid mööda maailma suurimat jõge triivivatel praamidel näha. See pilt ilmestab Amazonase piirkonna postkoloniaalset situatsiooni, milles on kummastavalt põimunud üha kiirenev moderniseerumine, kaevandamispõhine majandustegevus ja globaalne kapitalism ning rahvusülestest mõjutustest tiivustatud tarbimiskultuuri lubaduste miraaž.

Tundub, et noorte huvi oma pärimuse vastu saab paraku kõige efektiivsemalt tekitada majanduslike argumentide kaudu – mis on ka üks Amazonase piirkonda üha jõulisemalt mõjutava ayahuasca-turismi positiivseid mõjusid. Ent ilmselt on selle rituaalselt tarvitatava hallutsinogeense mõjuga taime ja seonduva kultuuri mõju märksa mitmetasandilisem ning oluliselt rahvusvahelisem. Võib-olla seletab seegi, miks eestlased on Amazonasest sedavõrd lummatud.

Kuulda nende kaduvväikeste metsarahvaste rahvaviise Eesti vaimustavate muusikute tõlgenduses mõjus aga tõesti lummavalt – alustades Liisi Koiksoni võrratult sädeleva häälega ja laheda "Laulupesa" lastekooriga Tartust, lõpetades Puuluubi psühhedeelse folgiga. Kuigi laval lahti rullunud muinasjutt täiskasvanutele tundus kohati naiivne, esitati seda täies mängulustis maagilise riitusena. Nagu antropoloogid on ammu täheldanud, seisneb rituaali mõte soovitud reaalsuse esilekutsumises. Maagia ritualiseerib inimese optimismi, millega tugevdatakse usku, et lootus saavutab võidu hirmu üle.

Kui vanasti kasutasid põlisrahvad maagilisi rituaale tavaliselt metsiku looduse üle kontrolli saavutamiseks, siis tänapäeval tajutakse kontrollimatuna hoopis neid jõude, mis metsi laastavad. Ja metsi tervendavasse rituaali haarati meid kõiki. Kogu publik hüüdis õhtujuhile kaasa: "Terve mets – mets terveks!"

Ja elan minagi kaasa soovile, mida muusik Elina Naan oma liigutavas palvuses esitas – et me viirastuslikus külluseihaluses ei müüks maha oma hinge, "et meil oleks julgus relvad heita ja tarkus kuulatada, kohtuda südamest südamesse veel sellel planeedil, veel selles elus, kuniks veel on seal puude taga meid kõiki ellu hinganud metsa kene."

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: