Taje ja Al Paldrok ühildavad neid kunstimaailmu, milles ma olen kasvanud: nad ei karda popkunsti kerglast keelt ja kujundeid, sest niisama targutamine pole veel sügavus. Nad ei häbene ekspressiivsust, sest kui miski on põnev, ei ole see veel meelelahutus. Ning nad ei pelga transgressiivset väljendust lihtsalt sellepärast, et tänases kunstimaailmas justkui on märgureeglid, kellel ja kuidas on õigus olla trangressiivne ning kellel mitte, ja kuidas olla "õigesti" trangressiivne.

See kõik loob kokku võikalt lõbusa, räpase, katkise tsirkusemaailma. Justkui lõbustuspark on nende apokalüptiline maastik, siuke lunapark, kus ükski atraktsioon ei tööta, või ei tööta vähemasti nii, nagu ta peaks.

Siin oleks justkui lastele mängimiseks lemmikelajate loomaaedki, aga need loomad on friigid, poolrobotid, kes ei funktsioneeri sõbralikult. Nende häälitsused, laulud ja laamendamine justkui irvitaks meie üle. Nende kehadest on jäänud futuristlikud varemed, mida katavad mõned karvatuustid: jah, meie enda loodud nunnumaailm irvitab meie üle, näitab meile me haledamat palet.

Või siis Pärnu linnagalerii labürintjale maastikule end justkui poseerima sättinud pidused tegelased, maailmalõpumehed ja -naised (ühe töö nimi ongi "Kolmanda päeva afterparty Sebastiani juures"). Kui ma uurisin, kust nad said nii palju kantud karusnahkseid rõivad, tuli välja, et eks inimesed annavadki neid ära: häbi on nagu välja minna karusnahas. Kuigi mingis mõttes on see võltshäbi, sest (kuri)tegu on juba tehtud, ja surnud olendite ees oleks väärikas ning aus see värk vähemasti lõpuni välja kanda, mitte ära visata. Aga me teame, kui tähtis on too poliitiline pere ja kogukond, mille juurde kuuluvuse võib määrata just nimelt väliste kokkulepete järgimine.

Nii et me ei saa lõpuni öelda: on nood kujud näitusel viimsepäeva hukkamõistetud või maailmalõpu viimase peo peremehed.

Lõpuaegadel on inimkonna vaimuvara tehtud relvadeks ja teisalt asuvad raamaturiiulis ka relvad ise (oleneb, mille järgi kelle käsi sirutub) ja et evolutsiooni tipul, igasuguste sisalikkude ja sigidike eesrivis seisab macho-mees, Kapten Ameerika, käsi võidukalt püsti: me jõudsime minuni! Kuskil kummitab reliktina juba Donald, ja väljasurnud mütoloogiliste olendite seest tõuseb USA lipule Jeesus. Pandeemiakollid piiluvad lipukangaste tagant – see kõik mõjub, nagu päris. Nagu liiga päris.

Taje ja Ali tööd on sündinud meie tänastes oludes. Võib-olla esimest korda üle aastate pole nad "rändtsirkusega" teel, pole Eestist ära. Nad on surutud samasse vaimsesse info- ja energiaruumi nagu me kõik ning uued tööd kõnelevad väga ausalt meie aegruumi keelt, põlgamata triviaalsemaid kujundeid, pelgamata kahmamast kõike, mis kõlbab kunstiks teha ja kõneleb meie aja keelt.

Näituse keskne töö on üleni mustade, näotute lapsfiguuride (seda võib võtta ka metafoorina: me kõik oleme maailma lapsed) mure, meeleheide, peataolek, hämming suurte valgete maailmatalade kokkuvarisemise keskel. Mingi tumeaine (nafta?) mürgitab siit-sealt välja pressides seda ruumi veelgi.

Kuraatori ja kujundajatöö on sel näituse väga tugev, terve Pärnu linnagalerii on muudetud labürint-maailmaks, iga nurga taga on veel vidinaid, väikseid värdjaid, valu ja naeru. See on Taje ja Ali ehk kõige terviklikum, ühtsem, selgepiirilisem näitus – kogu oma segadikus. Uued tööd on sündinud nagu mingis hullumeelses palangus, põlemises, ja need on kompositsiooniks kokku seatud jällegi maailmalõpuväärilise rahu, jaheduse, tasakaaluga, mis laseb meid sesse maailma sisse tungida, sisse pugeda.

Ma sain väga tugeva poeetilise "laksu". Väga tihke värvide ja kujundite virvarr nagu peatub hetkeks, jääb aegade merevaiku kinni: maailmalõpp on olemas ühena hetkedest teiste hetkede jadas või kees ja teda saab vaadelda inertselt, iseenda sees.