Arvustus. "Undine" on muinasjutt tunnetelt täiskasvanutele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kaader filmist "Undine" (2020). Autor/allikas: SCANPIX / Capital Pictures

Uus film kinodes

"Undine"

Režisöör Christian Petzold

Osades Paula Beer, Franz Rogowski

8/10

"Undine" lühikirjeldus – "täiskasvanute muinasjutt" – kõlab nagu klišee. Aga nagu heale muinasjutule kohane, pole tegu millegi äraleierdamise, vaid äratundmisega. Lühike ja poeetiline film suudab teha seda, mis on žanriliselt sunduslik: illustreerida elu piisava maagilisusega, et saaksime temast õppida ja olla piisavalt maagiline mõistmaks, et elu ise pole muinasjutt. Teos kehtestab Christian Petzoldi, tema eelmise linateose "Transiit" (2018) sõiduvees, maagilise realismi tundlike mehhanismide valdajana. Teos kutsub ennast soovitama nii neile, kes soovivad filmiõhtust midagi sooja ja siirast, kui ka neile, kes soovivad midagi, mis annaks tunnete lahtimõtestamiseks piisaval määral ainest.

"Undine" algab in media res nimitegelase (Paula Beer) mahajätmisega. Nagu see suhetes teinekord juhtub olema, muutuvad lahkuminekust jäänud rusud uskumatu kiirusega uue armastuse ehitusplatsiks. Pooljuhuslik kohtumine tuukri Cristophiga (Franz Rogowski) lööb lahti kirgliku ja sensuaalselt kujutatud armastusloo, mis Undiinide lugudele tüüpiliselt sisaldab nii kirglike tundeid kui ka ettemääratud traagikat.

Antud elemendid mängib lugu välja suuresti läbi keskse armastajatepaari usutavate osatäitmiste. Franz Rogowski annab Christophi täiusliku armastaja arhetüübile läbi oma esituse mitmetahulise mõõtme, jättes tegelase sellegipoolest üdini positiivseks. Nunnu, kohusetruu ja juustejuurteni armunud mehe kehastamine võib kergesti välja kukkuda tendentslikult ja läilalt. Ilmete, pilkude ja kergelt kohmetu kehakeele läbi kujutatud Christoph on ekraanil seevastu inimlik ja siiras. Valentinipäeval vaatamine oleks siinkirjutajal tõenäoliselt tekitanud alaväärsuskompleksi.

Mees on täiuslik partner Paula Beeri Undinele. Beeri mängust on tihtipeale keeruline läbi näha, kas inimene on sattunud näki või näkk inimese kehasse. Tegelase näiline ambivalentsus on kõrvutatud intensiivsete – kohati kõrvaltegelaste, kuid harva vaataja eest peidetud – tunnete läbielamisega.  Vetevaimu aurast kantud tegelaskuju sulab Christophi käte vahele samavõrd kui viimane temasse upub; tegelastevaheline armastus on filmi selgroog, mis püsib sirgjooneline lõpukaadriteni välja. Arvestades, et pool filmist ongi suuresti kahe armastaja kurameerimise ja koosveedetud aja kujutamine, on selle õnnestumine filmi enda edu jaoks keskne.

Sama õnnestunult pole esitatud aga kõrvaltegelased. Filmi raudne fookus Udinel ja Christophil muudab ülejäänud tegelased loo funktsioonideks. Nii Undine'i endine peika Johannes (Jacob Matchenz) kui ka Christophi vastu tundeid omav töökaaslane Monika (Maryam Zaree) on peamiste kõrvaltegelaste asemel peamised taustategelased; viimane saab filmi lõpuks küll vaataja sümpaatia ja mõistmise, kuid ei saavuta mitmemõõtmelisust. Arvestades kinoteose lähedast sugulust muinasjutuga, pole sellisest käsitlusest tingimata hullu, kuid väärib sellegipoolest märkimist. Tõenäoliselt teab vaid montaažilaud, kas filmi lühike pikkus ja eesmärgipärasus kaalus üle mõned pea- ja kõrvaltegelaste vahekordi avavad stseenid. Seeläbi avanenud suhted kahest peategelasest kaugemal oleksid võinud filmis mõtestatavat veelgi võimendada.

Keskset rolli mängib filmis aga Berliin, nii metafoorselt kui ka pildiliselt. Undine töötab Berliini linnaplaneerimisameti muuseumis giidina, andes filmi käigus mitu miniloengut linna ajaloost. Teos võtab kasutusele meeldivalt mängulise kujundikeele, eksponeerides linna maamärke peamiselt läbi makettide, filmi tõelist sisu aga läbi argise linnaolustiku. Berliini vaid korra külastanuna lendasid osad metafoorid ja viited endal kindlasti üle pea, kuid sellegipoolest paistab filmi olevat kirjutatud väike armastuskiri kõigile neile, kellel linna vastu hellus.

Filmi pildi- ja helikeel kannavad loo edukalt välja, viimane efektsemalt kui esimene. Filmi helindus töötab tõelise traagelniidina, hoides teost koos ning lisades rõhu- ja pehmendusmärke sinna, kuhu narratiiv seda nõuab. Pildiliselt on teos hooti särav – veealused kaadrid on haaratud ebamaisusest ja Undine'i ja Christophi voodistseenid on intiimsed ning pehmed – kuid siin-seal esinevad liialt tihti klišeed. Vestlused toimuvad enamasti õla tagant piiluva kaameranurga läbi, ning näost võetud üldplaan peegeldab enne näitleja kui kaameraoperaatori meisterlikkust. Üldiselt meenutas film oma pildikeelelt natuke laupäeva hommikuti ETV-s näidatavaid lastefilme. Arvestades, et päeva lõpuks on "Undine" ikkagi muinasjutt, pole ma kindel, kas antud lause kuulub kriitika valda. Ometi ei saa jätta seda mainimata.

"Undine" on igati vaatamist väärt. Film pole kindlasti täiuslik, kuid temas on see-eest piisavalt hinge, kirge ja soojust südame soojendamiseks ning kergelt melodramaatiliseks tundenaudinguks. Nagu hea jutuvestja räägitud muinasjutt, jääb ta vastuvõtliku meele puhul hinge kauaks; suletuma puhul etendub elus täpselt parasjagu ja piisaval määral.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: