Vene rock-legendi Zemfira uut albumit on fännid pidanud ootama juba kaheksa aastat. Seekord on see ootus end õigustanud, sest "Бордерлайн" paigutub tema paremate hulka. Zemfira on siin veelgi depressiivsem, isiklikum ja raskemeelsem kui varem, sellele viitab juba ka albumi nimi -- borderline personality disorder (BPD) on meditsiiniline termin mentaalse häire kohta, mis mõjutab enesehinnangut ja suhet teistega, tekitades probleeme tavaelus. See seisneb raskustes oma emotsioone ja käitumist kontrollida, mis viib ka korduva ebastabiilsete suhete mustrini.

Seda arvestades on "Borderline" Zemfira kõige kontseptuaalsem ja terviklikum album. BPD aitab mõista kasvõi albumi esimese loo "Tabletki" sõnumit, et tegemist pole mitte narkomaaniga, kellel tabletid otsa lõppenud, raskete kitarririffidega rütm räägib hoopis depressiooniga kaasnevast peavalust ja murest selle üle, et see ei lõppegi.

"Borderline'i" produktsioonis võib soovi korral ära tunda Radioheadi või Prodigyt ("Ok", "Ostin"), mis on siiski veidi kaugemal sellest lihtsamat laadi kõlapildist, millega Zemfira rohkem kui 20 aastat tagasi alustas. Funky'd kitarriseaded ja rütmisektsioon on olnud iseloomulikud ka ta varasematele albumitele, kuid seekord leiab ülesehituselt ka keerulisemaid lugusid, nagu pööratud rütmiga "Tom", mis vägagi meenutab Radioheadi, või ilmselt ülimalt isiklik "Mama" kaja- ja kordusefektidega.

"Olen ju keegi teine, olen seda sulle tahtnud tuhat aastat öelda," laulab Zemfira. "Tahan vaid, et mulle andestaksid ja mind armastaksid". Singlina juba eelmisel aastal ilmunud ballaadis "Krimm" sõnastab Zemfira suhete loomise võimatuse -- "kui hakkad minuga elama, muutuks su elu põrguks". Sarnaselt Thom Yorke'ile oskab Zemfira panna oma raskemeelsuse võluvalt kütkestavasse vormi, südantmurdvad on näiteks ka selle albumi ballaadid – ääretult lihtne "Palto" ("Palitu") ja "Ždi menja" ("Oota mind"), albumi lõpetab melanhoolne instrumentaal "Sneg idjot" ("Lund sajab"), mis katab kinni nii ilu ja kui ka valu, lootuses, et kevadel on kõik teisiti.

"Borderline" on Zemfira kontseptuaalselt terviklikuim ja ka avameelseim ning julgeim album. Eksperimentaalsuse märki kannab ka kogu albumit läbiv rusuv meeleolu, meelelahutust siit ei leia, küll aga äratundmist kõigile neile, kel samasuguseid probleeme on tulnud kergemal või raskemal viisil üle elada. Kuulates Zemfira laulude sõnu, polegi seda ühisosa nii vähe.

"Borderline'is" väljendub Zemfira loomingus lahutamatu toska, sügav kurbus küpseimal kujul. Võib ka väita, et Zemfira edu rajanebki väga suures osas just poeetikal ja lüürikal, mille läbi ta väljendab XXI sajandi sõltumatu naise maailma. Ta oli ka üks esimesi naisi Vene rock'is, kelle kohta kasutatakse väljendit "staar", sealjuures on tegemist äärmiselt tagasihoidliku artistiga, kellele pole staarikultus ega ka mitte meedia tähelepanu kunagi meeldinud. Tohutu populaarsus on aga võimaldanud Zemfiral teha muusikat nii nagu talle sobib ja siis kui sobib.

Ja mis seal salata, mida rohkem "Borderline'i" kuulad, seda enam hakkab ta ka meeldima. See kurbus on läbiv ja ilus, kuid selles on palju lootust.