Loe katkendit Ljudmila Ulitskaja novellikogust "Võõrad lapsed"

Ljudmila Ulitskaja
Ljudmila Ulitskaja Autor/allikas: Martin Dremljuga/ERR

Kirjastus Tänapäev andis välja Vene kirjaniku Ljudmila Ulitskaja teose "Võõrad lapsed", mille on vene keelest tõlkinud Ilona Martson. Avaldame teosest novelli "Õnnelik juhus".

Õnnelik juhus

Niipea kui päike kütma hakkas ja muda ära kuivas, asus kollane ja kõhn Halima, pleekinud siidirätik otse kulmudele seotud, voodiriideid kuivatama. Ta tassis õue välivoodid ja kuhjas neile tekke, vaipu, sulgmadratseid nii suures ja kirevas kuhjas, et jäi arusaamatuks, kuidas mahub see kõik kahte imetillukesse keldrituppa, kus ta koos oma kiilaks pügatud mehe Ahmeti ja hulga eri vanuses lastega elutses.

Seesinane kuhi kõrgus just Kljukvinite akna all, nemad elasid kahekordse puumaja esimesel korrusel.

Kuniks talve jooksul kogutud keldriniiskust hõnguvad tekid ja padjad päikese käes üles soojenesid, küünitas eriliselt kiusakas Kljukvina-mutt ennast lillepottide vahelt aknast välja ja kirus heatahtlikult ja monotoonselt Halimad.

"Kolja-poiss, Kolja-poiss, tule siia!" käsutas ta oma masuurikast lapselast Kolkat. "Las käia, aja ümber!"

Kolja lippas rõõmsalt õue ja, varitsenud hetke, kui Halima ära käib, ajas välivoodi ümber.

Polnud selge, kas Halima pahandas või mitte. Ta oli sõnakehv ja kannatlik. Korjas asjad üles, ladus välivooditele kuhja ja pani tütar Roza nende kõrvale istuma – valvuriks.

Tavaliselt olid Halima üles seatud välivoodid märguandeks – naised riputasid pärnade vahele tõmmatud pesunööridele talvemantlid ja tekid, samas kui tarade peale asetati, nagu suured värvilised kassid, prisked padjad. Vaipu ja põrandariideid klopiti keppidega, tulistades välja hubaseid kodutolmu pilvekesi.

Kljukvina-mutt seisis ikka veel akna all ja käratses. Seejärel tuli talle pähe, et oleks tore oma plüüsist jakki tuulutada. Õue viia ta seda ei tihanud – panevad viimati pihta – ja otsustas seda pööningul tuulutada.

Ta kutsus Kolka, käskides tal pööningule tassida "kasuk", nagu ta oma jakki lugupidavalt kutsus ning võtnud eeskojas naela otsast võtme, ronis Kolka sabas pööningule.

Lai puidust trepp juhatas teisele korrusele, tõmbus seal koomale, pöördus järsult ja peatus madala väikese ukse juures.

Kljukvina-mutt keeras tabaluku lahti ja nad astusid hiiglama suurde ruumi, mille varane päike oli juba jõudnud soojaks kütta. Katuseküljed olid viltused, katus tõmbas keset pööningut viilu sisse ja sööstis ülespoole, aga ühe kaldus seina sees säras suur kahe poolega aken, mille kaudu langes pööningule heitliku ja ähmase valguse triibuline vihk.

Kolja-poiss oli siin juba varem käinud – ja iga kord vaimustunult seisma jäänud kolihunniku ees, uurides ahnelt kummalisi piirjooni, mille moodustasid õrna tolmukirmega kaetud samovaritoru, sarvest riidenagi, tagajalgadele tõusnud kirst ja külili lebav tolmukorraga kaetud kapp.

Kolka oligi selle kallale sööstmas, kuid vanaema, riputanud jaki pesunöörile, asus teda väljapääsu poole sikutama. Ta keeras madala ukse lukku ja hakkas ühelt tursunud jalalt teisele loksudes mööda puidust treppi kohmakalt alla laskuma. Kolja-poiss kõndis tal kannul, nuputades palavikuliselt, kuidas võti sisse vehkida ja üksipäini pööningule pääseda. Kuid eit hoidis võtit pihus, aga käe oli surunud põlletaskusse.

Kolka läks õue ja silmitses mõtlikult katust. Pööninguaken seisis paokil; suure pärna kaheharuline tüvi võttis alguses suuna pööninguaknale, kuid keerdus siis eemale, nii et selle abil küll katusele ronida ei saanud. Hiljem valminud kolmekordne tellismaja, selle kvartali pilvelõhkuja, seisis tihkelt vastu puumaja, kuid kolmekordse maja katus ulatus umbes pooleteise meetri jagu Kolja majast kõrgemale.

"Kui sissepääs kolmekordse maja pööningule on avatud, võiks risikda," arvas Kolka.

Ta kimas täie auruga kolmandale korrusele. Seal oli kaks korteriust, aga nende vahel oli veel üks, kehvem, pööningu oma. See oli lukus. Kuid Kolka terane peanupp lõikas – ta läks kojanaise Vitka käest pööninguvõtit küsima. Luiskas vilunult, et katusele oli veerenud pall, ja mitte ükskõik milline, vaid kõigis piirkonna hoovides tuntud Šurka nahkpall, ja keegi poistest ei teadvat, kuhu see sai, aga tema, Kolka, olevat isiklikult näinud, kuidas pall katusele lendas. Ja kui Vitka aitab tal pööningu võtme hankida, saavad nemad kaks Šurka palli päriseks!

Vitka silmad lõid põlema ja ta lubas jalamaid appi tulla. Võtme hankimine polnud Vitkale eriline vaev: ema magas norinal kitsal koikul ahju taga, võtmekimp aga vedeles väikese hunnikuna keset lauda.

Kolme minuti pärast seisid mõlemad pööninguukse juures, sobitades võtmeid lukuauku. Kõrvaluksest välja astunud Konjuhhovi-vana vaatas neid kahtlustavalt ja küsis, mis nad seal teevad. Vitka kohmetus, aga Kolka teatas lahkelt ja valelikult:

"Tädi Nastja käskis luudasid tuua, need on siin hoiul …"

"Aa," venitas Konjuhhov rahulolevalt ja läks jalutuskepiga kolistades trepist alla.

Lõpuks andis uks järele. Lame pööning ei pakkunud Koljale mingit huvi. Seal oli hiirehais, vana kummuli voodi ja titevann …

"Meie omaga ei anna võrreldagi …" vilksas Kolkal läbi pea. Ja ta kujutles, kuidas hiigelsuurel hunnikul turnib, kuidas samovaritoru kumisema lööb ja kui vahvasti ta seal elama hakkab …

Pööninguaknast pugesid nad katusele. Lame, ammu üle värvimata katus, ilma ühegi piirdeta, üksnes roostes katuseplekiga lõppev, kõmises jalge all. Alla oli kõhe vaadata.

"Ei ole ju palli," sosistas Vitka, "kuhu see sinu pall siis sai, ah?"

Aga ise jõllitas võlutult alla. Maa muutus allpool ümaraks, ja isegi selliselt kõrguselt oli hästi näha, kui ümmargune see on, ja kui tohutu. Ühelt poolt paistsid puha väikesed majad, ja silmapiir oli otsekui avatud, aga majad ei lõppenud, vaid üksnes sulandusid rohekashalli vinesse. Kõige kõrgemad pärnad olid neist madalamal. Puud polnud veel õieti lehte läinud, oksad üksnes haljendasid kergelt, ja nende vahelt paistis hoov, ja naabermaja hoov, ja tükk võnkuva trammiga tänavat. Tuletõrjetorn tundus olevat päris lähedal ja justkui väiksemat mõõtu, nagu ka Pimenovi kiriku jässakas kere.

"Mis pall?" küsis Kolka, kelle mõtted olid nutikast luiskeloost eemale triivinud, "ah jah, pall … Paistab, et on sinna veerenud," ütles Kolka ja võttis kindlalt sihi katuse serva suunas, mis kahekordse maja kohal kõrgus.

"Sa istu seni paigal, ma ronin kõrvalmaja otsa, äkki pall on seal," ütles oma pööningust sisse võetud Kolka, lasi jalad juba üle ääre rippu ja klammerdus katuse serva külge. Ta vabastas sõrmed ja maandus osavalt kahekorruselise maja katusele. See oli viilkatus, sellel oli ebamugav liikuda. Ta astus paokil pööninguakna juurde ja vaatas avatud raamist kinni hoides alla.

Ta nägi tagahoovi, suurt raagus tamme, kuuripealsete samblikke, Šurka tuvilat, onu Dima Orlovi läikivat, kõigi poolt jumaldatud Opel Kadetti … Ta kükitas maha – tahtis näha veel sedagi, mis pilgule varjatuks jäi: kirevate sulgtekkidega välivoodit, liivakasti, väikest Ninkat ja Valerkat, kes alles äsja liivaga olid mänginud, doominolauda …

Kljukvina-mutt, pööningu võti kõlisemas, ei suutnud ikka veel maha jahtuda.

"Näh kus, ladus oma kaltsud otse nina alla," pröökas ta.

Pärast tõusis, võttis kühvli, kühveldas ahjust natuke tuhka ja astus akna juurde. Halima oli just selja pööranud ning vanaeit puistas osava, isegi kuidagi sportliku liigutusega tuha aknast otse välivoodile ja peitis ennast kavala näoga kardina taha nagu väike tüdruk – jälgis Halimad. Kuid too oli ametis kahe noorema poja ninade kasimisega ega pööranud üldse ringi.

Ja äkki vilksatas otse Kljukvina silme eest mööda imelik kogu. Must, väike, kukkus see kivina ülalt alla, otse keset Halima kaltsuhunnikut, ja välivoodi lagunes röhkides koost. Halima seisis kahvatu Kolka kohal. Naine vaatas poisikesele näkku, märkas suust voolamas peenikest vereniret, ja haaras ta sülle.

"Elus? Kas sa oled elus? Käed, jalad terved?" Ja kukkus tatari keeli pomisema, surudes rõõmsalt enda vastu seda kavalat poisiklutti, masuurikat, keda hoovis keegi ei sallinud.

Ja mitte veel päriselt aru saades, mis juhtus, lidus Kljukvina-mutt oma vatist jalgel välivoodi poole ja kisendas:

"Kurivaim! Mitte poiss, vaid kurivaim! Ja kust ta küll alla sadas?"

Kolka, elus ja terve, kuid läbi hammustatud keelega, sai õhtul kere peale.

Järgmisel päeval viis kiuslik Kljukvina-mutt, Kolka käe otsas, Halimale pidulikult suure moosipiruka, mis oli kärbeste eest rätiga kinni kaetud. Kõik naabrid nägid, kuida Kljukvina Halimale kummarduse tegi ja valju riiaka häälega ütles:

"Anna mulle andeks, Halima. Sööge terviseks."

Aga Halima, meenutades ühekorraga nii kõhna hobust ja kui ka lilla pearätiga pantrit, seisis uksel, pikk, imeliselt kaunis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: