Õigupoolest on raske ära arvata, kui paljudele noorema põlvkonna esindajatele nimi Ada Lundver midagi ütleb. Pole ju tegemist teeneka isikuga, kes oleks uusi horisonte avastades Eesti kultuuripärandile midagi "surematut" kinkinud ning figureeriks seetõttu ajalooõpikute lehekülgedel. Aga nõukogude puritaanlu­­­­se tingimustes võis Lundveri-sugune, nn läänelikkuse lõhna kandev iludus sensatsiooniliselt mõjuda küll. Seda ajastul, kus ametlikult tunnustatud kuulsuste esirinnas marssisid parteiisandad, neile järgnesid kosmonaudid, sportlased, sotsialistliku töö kangelased ja seejärel kultuuritegelased. Naisstaaridega oli asi keerulisem. Kõik parteilased olid mehed. Ja seda tähelepanuäratavam oli, kui sellesse heroilis-maskuliinsesse seltskonda sattus mõni naine. Meedias promoti selliseid töökangelasi nagu lüpsja Leida Peips või traktorist (peenema nimega mehhanisaator) Elmiine Otsmann, kes ületasid viisaastakuplaani, täites selle nelja aastaga. Ent eesti rahval olid omad staarid, keda praeguse ajastu nn mõõtkava kohaselt võiks kutsuda Kroonika-seltskonnaks. Naiseliku glamuuri esindajatena kuulusid sinna peale Lundveri kindlasti ka näiteks Marju Kuut, Els Himma või Faime Jurno ja Eve Kivi.

"Ada Lundver on NAINE selle mõiste kõigis nüanssides" on öelnud naise ainukene ametlik abikaasa Mikk Mikiver.¹ Sünniga kingituseks saadud hea välimus ja šarm juhtisid Ada Lundveri elu nende omaduste hiilgeajal nooruses ning kujundasid tema lugu filmidiiva, konferansjeena estraadil ja meeste ihaldusobjektina. Hiljem olid Lundveri kaaslased alkohol ja üksindus. Küsimusele, miks see nii läks, on vastuse andnud Lundver ise: "Mina ei ole osanud oma tegemisi sättida, ennast kuhugi poetada, ise oma õnne sepp olla, nagu mõned oskavad. Minu saatus on olnud teistsugune. Ja juhusel on seal ikka olnud mängida väga suur roll."²

Selle suve muusikalise suuretenduse "Ada" juurde tulles võiks küsida, millist Lundveri lugu selle autorid meile jutustavad?

Lavastuse sisuliini kandev element on episoodid Ada Lundveri (Anne Reemann-vana Lundver) ja Urmas Otiga (Ott Raidmets) saatest "Carte Blanche" (eetriaastast 1994). Seega põimub kogu tegevus vana Ada ja Oti kahekõne ümber, kus viimane oma provotseerivate, sensatsiooni otsivate ja kohati n-ö teki alla vaatavate küsimustega püüab Ada elu lahti muukida. Oluline on siinkohal mainida, et suurepäraselt jäljendas Urmas Otti Ott Raidmets, kes suutis oskuslikult tabada saatejuhi eripärasid – häälenüansse, kehahoiakut ja suurjoonelisusele kalduvat kõnepruuki. Õige pisut jäi ehk puudu Oti füüsilisest nn volüümist.

Oti küsimused saavad vastused nendele järgnevates stseenides, kus esitatakse Lundveri eluloolisi episoode nii sõnas kui ka muusikas. Episoodid oma kiires revüülikus vaheldumises ja ajaga vabalt ringi käimises annavad etendusele tempo ning loovad ajalise mittelineaarse ja mängulise dimensiooni. Kõik olulised pöördemomendid Saara Nüganeni kehastatava Ada elus saavad maha mängitud. Nii estraadistuudiosse sisseastumine, kus 19-aastane kaunitar osutub valituks 284 kandidaadi hulgast, filmikarjääri algus Kaljo Kiisa filmi "Jäljed" sattumisega või Karassev-Orgussaarele mängitud nahaalsust kehastav stseen.

Lavastuse avalöök on stseen Astoria varietees³, sümboliseerides Lundveri lõbutsemislembelisust⁴. Märgilisi ajaloolisi Tallinna lõbustusasutusi tuleb lavastuses ette teisigi, näiteks legendaarne Kuku klubi, restoran Kevad või Eeslitall.

Kui peaks kahe sõnaga väljendama "Ada" keskset ideed, siis võiks see olla "Ada ja mehed". Mehed kui armastuse objektid, sõbrad, partnerid tööl ja elus. Ja neid oli palju – üks prominentsem kui teine. Erand oli Nisu Enn – mees Hiiumaalt, kes väidab, et oli Ada ainukene tõeline kallike. Ennu ilmumist lavastuse alguses ja lõpus võib vaadelda kui Ada armastuse otsingute sümbolit: mees, kes pole ei rahvakunstnik ega kuulsus, vaid ihaldatava puhta ja tingimusteta armastuse kehastus. Oluliste meeste hulgas kohtab laval sõpra hüüdnimega Musu ehk Vello Orumetsa Sepo Seemani kehastuses, kelle esituses kõlasid laulja surematud hitid vägagi originaalilähedaselt. Veel näeme Eino Baskinit (Jan Uuspõld), Eri Klassi (Kalle Sepp), Mikk Mikiveri (Jan Uuspõld), Lundveri Ungari muusikust armastatut Csaba Magyar'i (Priit Strandberg). Lavastuse põhjal võiks arvata, et Lundveri ümbritsesid ainult mehed. Kuid tegelikult see nii ei olnud. Sõbrannadena mainib Lundver oma raamatus Anne Paluveri ja Anne Vellit.

Lavastuse lõpus ilmuvad retrospektiivses kujutlusstseenis Ada ette talle roosi kinkides kõik olulised meesfiguurid. See viib Ada kurblik-pettumusliku alatooniga tõdemuseni "Kõik te jalutasite sisse ja välja nagu süda tahtis ... kari eesti mehi reas nagu seakartulid". 

Et nõukaaeg oma absurdsuses on ammendamatu huumoriallikas, seda tõestas ka see lavatükk. Oli karikeeritud tüüpaaže – eriti jõuliselt naerdi välja nõukaaegne ENSV rahvakirjanik Juhan Smuul, keda kehastas tuntud headuses Peeter Oja. Priit Strandberg mängis hästi välja Kaljo Kiisa rolli, mille näitena meenub situatsioonikoomika ukse lävepakul pidevalt komistamisest. Oli rohkelt kalambuure, anekdoote, mille rääkimises ka Lundver meister oli, pikantsemat laadi nalju ja absurdi à la "lõvi helistab põlevale rõngale "ma hüppan õhtul läbi"".

Muusikaliselt on lavastusse süžeega seostatult sisse põimitud hulgaliselt eesti estraadiklassika hitte, mida laulvate näitlejate plejaad suurepäraselt esitas. Väga nauditav oli Eesti Raadio Meeskvarteti ülesastumine koosseisus Priit Strandberg, Ott Raidmets, Jan Uuspõld ja Kalle Sepaga, kellega teostas lip sync'i originaalkvartett ekraanil. Ainukese näitleva lauljana astus üles Birgit Sarrap.

Visuaalselt lisasid etendusele vaatemängulisust ja pompöössust videod, mille abil viidi vaatajaid kohtuma koha ja ajaga. Kasutati ajaloolisi filmikaadreid (näiteks Kommunaari vabriku klipp) ning miksiti minevikku olevikuga ehk ajaloolisi kaadreid kaasajal toimunud võtetega.

Lavastuses pole tegijatepoolne "Vanas klaveris" avaldunud käekiri mitte üksnes äratuntav, vaid lavale jõuavad koguni tegelased etendusest endast – Kalmer ja tema ema Aliide. Stseenis vaieldakse probleemi üle, kummad on paremad – kas estraadi- või teleinimesed.

Ja veel. Suurepärane oli etenduse korralduslik pool, mis oli nüanssideni läbi mõeldud. Vaatajatele jagati tasuta päikesesirme ja anti signatuuri abil teada vaatuste alguseni jäänud ajast. See tekitas vaatajas tunde, et temast hoolitakse.

Lõpetuseks sooviks etendusele, mis on alles tuult tiibadesse saamas, pärituult ja kõrget lendu. Ja vaatajatele – just neile, kes otsivad head meelelahutust – häid teatrielamusi. Etenduses leidub kõike omas žanris hinnatavat – naeru ja nuttu, tantsu ja laulu. Lisaks tõhus doos nõukanostalgiat.

¹ Tsitaat on pärit Lea Arme raamatust "Ada Lundver. Millal ma olin staar?"
² Samas.
³  Kalju Saarekese aastal 1967 avatud Astoria varietee oli esimene omataoline Nõukogude Liidus.
⁴ Lundver töötas Astorias 1960ndate lõpus ja 70ndate alguses pärast Filharmooniast "disklafi" saamist.