Oled üldiselt pigem sooloartist, kuid Haldi & ans Flamingo koosseisus mängivad kokku kümme inimest. See on üsna suur kontrast. Kuidas kümne inimesega bändi tegemine on, kas oled sellega ära harjunud?

See on kõik väga kihvt. Väga pikalt olin ma tõesti ainult sooloartist: esinenud kas siis üksinda kitarriga või vahel koos Vaiko Eplikuga. Oma ea kohta olen päris pikalt lavadel olnud, nii et ühel hetkel tundsin, et see pidev üksiolek hakkas mind väsitama. Tundsin puudust just seltskondlikust poolest. Praegu mulle väga meeldibki see, et annan tihedalt kontserte nii soolokava kui ka Flamingodega. Mulle meeldib, kuidas nad mõlemad oma energiaga üksteist täiustavad. 

Üks asi on olla laval kümnekesi, kus sa saad nii palju energiat ja rõõmu teistest bändikaaslastest. Kuid lisaks sellele, mis te laval koos teete ja kuidas publik reageerib, te ka sõidate esinema koos ja olete lava taga koos. Kõik bändikaaslased on lihtsalt niivõrd toredad inimesed ja me oleme ikkagi sõbrad omavahel. See annab hästi suure lisaväärtuse. 

Samas, seda enam tunnen ma tegelikult rõõmu üksi esinemisest. Kui ma olengi laval ainult kitarri ja lauluga, siis on kogu vastutus minu kätes. See on minu jaoks saanud hoopis teise tähenduse. 

Räägime värskelt ilmunud EP-st "Õige aeg". Kui palju on seal originaalloomingut? Olete varem muuhulgas välja andnud kavereid (näiteks "Keegi", mis on teie versioon aastatel 1966–1981 tegutsenud ansambli Elektra laulust). Kas kontsertidel esitate lisaks ka teisi lugusid?

Plaadi peal on kõik meie enda originaallooming. Kontsertidel me esitame lisaks oma lugudele töötlusi Marju Kuudi, Els Himma või Heidy Tamme repertuaarist. Nii kauaks, kui meil on ühel hetkel piisavalt lugusid kirjutatud, et saab ainult oma lugudega terve kontserdi ära täita.

Sa rääkisid Vikerraadios Sten Teppanile antud intervjuus, et Haldi & ans Flamingo sündis algselt soovist teha kummardus Marju Kuudile. Pakkusid selle idee Eesti muusikutele välja ning nii sündis projekt "Marynile / For Maryn". Juhtus nii, et lisaks enda töötlusele, andsid oma hääle ka ansambel Karameele loodud töötlusele "Elize". Sealt tuli idee teha teisi Kuudi lugusid ja sarnast stiili suurema bändiga. Nii helistasidki Mattias Tirmastele, et panna kokku uus koosseis. Tirmastel on EP-l "Õige aeg" mängida suur roll. Kuidas teil omavahel koostöö klapib, kui palju peate te kompromisse tegema?

Me sobime produtsentide duona suurepäraselt kokku. Helistasin esimesena just Mattiasele seetõttu, et lisaks väga heale instrumendi valdamisele, on Mattias suure rütmimuusika taustaga. Kuna mina olen varasemalt olnud peamiselt vaid solist, oligi Mattiase puhul suur eelis see, et ta oskab juhtida rütmigruppi. Lugusid koos tehes toimis koostöö väga hästi, sest meil oli paigas selge kontseptsioon, mida me tahame plaadiga muusikaliselt edasi anda. 

Kuidas see lugude üheskoos loomine täpsemalt välja nägi?

Kõik lood sündisid otsast lõpuni koostöös. Tekstid ja kõik, mis puudutab vokaali, on minu oma, aga kui võtta näiteks lood "Muusika" ja "Südasuvised ööd", siis seal on kindlasti Mattiase muusikalist poolt rohkem. Teistpidi näiteks "Meile kahele" kirjutasin ma põhimõtteliselt otsast lõpuni ise valmis ning Mattias lisas suurepärased puhkpillide partiid ja vaheosa.

Muusikaline pool tuli vägagi koosloomes ja kompromisse oli ikkagi vähe. Ilmselt seetõttu, et me olime kõik väga hästi läbi rääkinud. Pigem läks kompromisside tegemiseks siis, kui album oli miksimise faasis. Ma arvan, et me mõistame üksteist muusikaliselt väga hästi. 

Kuidas te selle visiooniga tööd tegite, millist kõla tabada üritasite? 

Visiooni osas leppisime kohe kokku, et me ei taha sellist kõla nagu praegune modernne ja steriilne popmuusika. Tehnilise poole pealt (salvestamine, miksimine) tahtsime vältida album liigset lihvitust. 

Me üritasime tabada 1960.–1980. aastate Eesti soul'i kõla, kuna selles on meie jaoks midagi väga paeluvat. Kuigi soul üldiselt omab kindlaid tunnuseid, mis teevad sama stiili lood sarnasteks ükskõik, millises maailmanurgas, siis Eestis tehti toonased soul'i-kaverid palju estraadipärasemaks. 

Räägi korra palun lähemalt lahti estraadi mõiste. See termin on pigem omane idabloki riikide muusikale. Kuidas estraad lääne toonasest muusikast erineb?

Ma tooksin pigem muusikalise näite. Näiteks võeti Stevie Wonderi lood ja tehti neist eestikeelsed kaverid. Stevie Wonder on tugev näide lääne funk'ist ja soul'ist, tema lugudes on väga tihti kasutusel erinevad puhkpillid (näiteks trompetid, saksofonid, tromboonid). Kui need lood siia üle toodi, siis tehti mõnes kaveris torude partiid ümber keelpilliseadeteks. See on juba näide estraadist. 

Estraad erineb ühtlasi selle poolest, kuidas seda esitab laulja. Näiteks Heidy Tamme on tehniliselt suurepärane laulja, mulle väga meeldib, kuidas ta laulis Roberta Flacki lugu "What a Woman Really Means", sellest on eesti keeles tehtud kaver "Suvi ei jää". Kui ma hakkasin seda lugu ise maha võtma, siis ma olin täiesti pahviks löödud, kui ägedalt ta seda laulab. Aga seda peab tõdema, et Tamme laulab hästi korrektselt. 

Korrektsuse puudumine eristab Marju Kuuti teistest artistidest – Kuudis on pöörasust. Seda pöörasust on eredalt märgata näiteks "Kiiktoolis" (kaver, mis tuli välja 1979. aastal) või loos "Maskeraad", mille Kuut kirjutas koos ansambel Apelsiniga. Kui kuulata, kuidas laulsid näiteks Jaak Joala või mõned teised estraadilaulikud, siis see oli alati hästi ilus. Marjus ei olnud taolist korrektsust, mis mulle väga meeldib. 

Nii et tahtsite oma muusikaga seda kõla uuesti kuulajateni tuua, seda taas elustada. 

Praegu eestikeelset soul'i väga palju ei tehta. 1960. aastate alguses sai kogu maailmas soul suureks, aga Eestisse jõudis see kümnend hiljem. Lõpetasin sel aastal Tallinna Ülikooli bakalaureuseastmes kultuuriteaduste eriala ja minu lõputöö keskenduski Marju Kuudi positsioonile ning sellele, kuidas ja millisel kujul ilmnesid soul-muusika tunnused Eesti popmuusikas 1970 – 1980. Soveti ja poliitilise võimu tahaksin ma sealt kõik välja võtta – vahet pole, mis oli see poliitiline olukord tol hetkel, Marju Kuut oli suurepärane soul-laulja, sõltumata sellest, et ta pidi elama Nõukogude Liidus. 

Tahtsimegi meie Eesti soul'i algetele kuidagi oma muusikaga vihjata. Seetõttu mõtlesime me väga kindlalt läbi selle, kuidas me lugusid salvestame ja miksime. Salvestasime ansamblit nii, et kõik pillid mängisid otsast lõpuni ja korraga, mitte midagi ei mängitud üle. 

Lisaks ei kasutanud me metronoomi, et bänd hingaks vastavalt ja et muusika kõlaks rohkem elusalt. Nagu Mattiaski on toonitanud, siis me jätsime sisse n-ö vigu – kui keegi teeb korra mingi väikese apsaka (mida võib-olla tavakuulaja üldse ei pane tähelegi, aga instrumentalist ise teab, et see on seal sees), siis me jätsime selle sinna alles, et see muusika olekski päriselt rohkem elus.

Vokaalid ma salvestasin hiljem ise Sindi seltsimajas – kuna ma laulsin tõesti kõik vokaalid ise, siis seda ei olnud võimalik seal stuudios kohapeal teha. Sindi on üldse selle plaadi jaoks kohana väga oluline, kuna seal olen ma kirjutanud enamus lugude tekstid ning teinud vokaalseaded, lisaks käisime seal jaanuari lõpus kolm päeva bändilaagris.

Vokaalimiksi puhul on teistmoodi see, et sinna on lisatud ainult kaja (ing k reverb), aga mitte ühtegi asja, mis muudaks mu hääletämbrit, ei ole. Näiteks pole kompressoreid, mis on tänapäeval kõige tavapärasem asi, mida väga tihti kasutatakse. Ma ei tahtnud, et miski muudaks mu hääletämbrit, rääkimata siis mingitest autotuner'itest. Et kõik kõlaks nii naturaalselt kui võimalik.

Selge on see, et kõik bändiliikmed on sündinud ja kasvanud vabas Eestis ja oleme tänapäeva kuuluvad inimesed, me ei kuulu 1970. aastatesse. Aga me tahtsime tabada seda kõla, mis oleks kuidagi sillaks meie kaasaja ja möödaniku vahel: see ei ole päris modernne popp, pole seitsmekümnendad, vaid on kusagil vahepeal.

Albumi insturmentaalpartiid salvestati Sten-Ollega Susi stuudios, kuid vokaalid salvestasid ise hiljem Sindi seltsimajas. Kuulsin, et sul oli neid vokaalide track'e üle seitsmekümne. Kas sa mäletad, kui kaua sul ühe loo salvestamiseks aega läks?

Keeruline on öelda, kui kaua täpselt mõne loo salvestamiseks aega läks. Aga näiteks loos "Õige aeg", on tegelikult mingil hetkel kõlamas kaheksa-üheksa häälne vokaalseade, mida ei pruugi iga kuulaja välja kuulda. Pelgalt selle loo vokaalide salvestamiseks läks umbes kaksteist tundi või isegi rohkem.

Igast soolovokaalist tegin samuti mitu duublit, et kõla oleks täidlasem. Samas peavad need kõlama üsna identselt ning peavad tabama täpselt õiget energiat, rääkimata kõikidest tehnilistest nüanssidest, mis mulle meeldivad. Salvestades on nii palju detaile, mis peavad saama kokku, et see tervik kõlaks hästi ja õigesti minu jaoks. Kasvõi selle ühe perfektse soololaulu korra salvestamiseks võib mul kuluda omajagu aega. Kõige olulisem on, et energia ja voolavus oleksid õiged.

On väga kummaline, aga oma vokaalseadeid tehes ma näen helisid ruumiliselt oma peas. Ehk siis samal hetkel, kui ma loon vokaalseadet, ma kohe salvestan. Kõnealuse lühialbumi puhul on eriline pan (ing k). See tähendab seda, kui palju ma näiteks ühte kõrva vokaali kõlama panen. Selle plaadi vokaalseadete puhul pole nii, et vokaalid oleksid täpselt sada protsenti ühes või teises kõrvas, vaid need on jaotatud täiesti kummalistesse kohtadesse. 

Näiteks ma tajun, et üks vokaal peaks tulema parema kõrva tagant. Siis ma lisan kaja, mis toob seda vastavalt kas lähemale või kaugemale. Kuna ma näen ruumiliselt seda oma peas, siis ma hakkan seda vastavalt sättima, kus mingi heli peaks asetsema. See on kummaline, sest tihti on nii, et kui ma ei pane teda õigesse kohta ruumi mõttes, siis ta ei pruugi toimida. 

Sul on tõesti hästi omapärane ja lahe hääletämber. Oskad sa tuua mingeid konkreetseid eeskujusid, lauljaid, kes on sind ehk mõjutanud just hääle kasutamise poolest? Või oled sa oma kõla kuidagi ise leidnud?

Üks minu suurimaid eeskujusid viimased viis aastat on Marju Kuut. See, kuidas ta oma häält valdab, kuidas ta on sellega hästi mänglev – on kuulda, et ta on selles nii vaba ja selles pole halvas mõttes pingutust. Teisalt on mind väga palju mõjutanud Vaiko Eplik, kellega mul on olnud rõõm koostööd palju teha. Vaiko puhul ei mõjuta mind mitte ainult see, kuidas ta laulab ise, vaid ühtlasi see, kuidas ta on mind õpetanud vokaale salvestama. Ma arvan, et tänu sellele, et ma oma esimese albumi salvestasin just Vaikoga, tänu sellele ma oskan täna salvestada. 

Kui ma olin väike, siis kindlasti oli suur eeskuju Liisi Koikson, välismaalt soul'i enda kuninganna Aretha Franklin. Aga kindlasti on suured eeskujud mitte ainult laulmise, vaid kogu muusikalise terviku poolest George Benson ja Stevie Wonder. 

Räägi palun, kuidas sa Eplikuga kokku said?

See on hästi tore lugu. Kui ma olin 14-aastane, siis ma kirjutasin oma debüütalbumi nimiloo "Raba" ja siis minu kitarriõpetaja Erki Reim, (kes on tohutult lahe pedagoog, õpetas mulle eri stiile ja igasugu trikke, mida pilli peal teha) pakkus mulle üks hetk seda lugu salvestada. 

Me käisime Tartus, Martin Kikase stuudios seda lugu salvestamas ja sealt ei tulnud välja päris minulik variant, mistõttu see jäi kuidagi soiku. Siis mõned kuud hiljem kirjutas mulle Erki, et Vaiko tahab mu albumit välja anda. See oli minu jaoks suur šokk, sest ma olin suur fänn. Tuli välja, et nad olid kusagil sündmusel kohtunud ja tutvustanud jutu käigus üksteisele sel ajal pooleliolevaid projekte, Erki Reim oli mänginud ette minu salvestuse ja Vaiko ütles selle peale, et annab mu albumi välja. Natuke hiljem võttis Vaiko minuga ühendust, saime kokku ja kuu aega hiljem olime stuudios salvestamas.

Linnukesed siristavad, et tegutsed praegu samuti uue sooloalbumi kallal. Kas ja kui palju te hetkel Eplikuga koostööd teete?

Ta on mulle olnud justkui muusikaline vanem vend või mentor, kes iga kord, kui ma midagi teen või kui mul tuleb midagi uut pöörast pähe, on see, kellele ma esimesena helistan ja nõu küsin. Näiteks tagasisidestas Vaiko EP "Õige aeg" mikse. Ta alati toetab, aitab ja teab kõiki vastuseid. Me esineme Vaikoga ka koos, kui kutsutakse, nii et teeme muusikaliselt ikkagi omajagu koostööd. Mulle väga meeldib nii Vaiko käekiri kui ka tema suhtumine.

Ei sina, Marju Kuut ega Vaiko Eplik ei ole laulmist eraldi koolis õppinud. Ometi olete te kõik oma hääle leidnud.

Ma olen küll Paide muusikakoolis õppinud klassikalist kitarri, aga laulu tõesti otseselt kuskil õppinud ei ole. Ma olen terve elu seda teed natuke teistmoodi käinud. Minu enda lauluõpetaja kuni teismeeani oli mu ema Lili Välimäe, kes lisaks laulmise õpetamisele andis mulle ka kaasa palju põhimõtteid, näiteks kuidas ja kui oluline on jääda iseendaks.

Kuna ma olen ikkagi paadunud melomaan, siis mu enda kogemus on tulnud teiste artistide kuulamisest. Kindlasti mängib rolli kuulamise kogemus ja muusikaline pagas, mille tõttu suudan eristada, mis mulle meeldib, mis on minu arust maitsekas.

Teine asi on see, et ma olen kogu aeg väga palju laulnud ja see on suur teene, mida on teinud mulle mu vanemad. Kui ma olin väike laps, siis mulle ei öeldud mitte kunagi, et ma pean vait olema. Kui me näiteks sõitsime autoga, siis ma laulsin alati kaasa ja mu vanemad alati utsitasid mind laulma, mis iganes kontekstis. See on oluline, et mu hääl on saanud jõudsalt areneda. Ja tänase päevani ma laulan väga palju.

Sa oled lühikest aega õppinud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Mida sa ise oma haridusteest kõige enam välja tooksid, milline kool on su loomingut kõige enam mõjutanud?

Klassikalise kitarriõpingud on kindlasti mind palju mõjutanud, puhtalt sellepärast, et klassikalise kitarri põhi on minu kontekstis väga positiivne. Tänu sellele ma suudan ennast saata oma soolokontsertidel väga vabalt ja just päriselt saata, mitte lihtsalt nii, et ma trummeldan akorde, vaid mängin saatepartiisid, bossanoovasid ja muid eri stiile. 

Koolidest tooksin välja Viljandi riigigümnaasiumi kunstiklassi. See, milline õhustik seal oli, toetas igatepidi minu arengut muusikas ja kunstis laiemalt. Koolis oli alati tohutu mentaalne tugi.

Kui nüüd selle lühialbumi juurde tagasi tulla: keeruline küsimus, aga mis on sealt Sinu praegused lemmiklood?

"Õige aeg" ja "Sügistuuled" on mõlemad minu praegused lemmikud. Nende lugudega on mul algusest peale olnud teistsugune side. "Sügistuulte" puhul pean tooma välja, et ma olen väga vaimustuses sellest teisest salmist. Vokaalidel tekib seal gospellik moment, lisandub palju hääli. 

Kas Sul on mõne laulu sünnist mingi eriti lahe lugu?

"Õige ajaga" oligi tore lugu, kuidas mul oli valminud klahvil jupike esimese salmi harmooniast,  siis tulid külalised. Mattias jäi kõige kauemaks ja hakkas selle taustale mängima bassi, me sattusime nii vaimustusse, et ta tuli järgmisel päeval tagasi ja me tegimegi terve loo instrumentaali valmis. Meile päriselt endale nii meeldib see muusika. See sünnib kogu aeg sellest järjekordsest vaimustusest üksteise loomingu osas. Iga kord, kui ma kuulen Mattiast bassil, siis ma mõtlen, et ta mängib nii ägedalt ja nii teistmoodi.

EP-l on lugu "Flamingod". See instrumentaalpala pole aga sama, mis Marju Kuudi samanimeline laul, mille järgi ansambel nime sai. 

"Flamingod" on tõepoolest lühialbumi viimane lugu ning erinevalt Kuudi samanimelisest loost on tegu instrumentaaliga. See on täiesti Mattias Tirmaste enda kirjutatud lugu. 

Oled öelnud, et oled läbi kuulanud kõik ERR-i arhiivis Marju Kuudi kohta leiduva. Kust Sa üldse uut muusikat peamiselt leiad, kui palju kolad muusikapoodides?

Ma olen väga palju toimetanud ERR-i arhiivis, kuulanud vanu saateid. Aga suure osa ajast veedan ma ka Youtube'is, Soundcloudis ja Spotifys, sest lisaks sellele, et ma olen uurinud Eesti muusikat, olen ma tuline maailmamuusika ja Brasiilia erinevate rütmide fänn ning kuulan palju portugalikeelset muusikat. 

Kust Sul üldse see side Portugaliga tuleb? 

Mul on üks hästi tore portugallasest sõber, samuti klassikaline kitarrist, kellega me kohtusime kunagi Eestis ühes laagris. Meist said kohe väga head sõbrad ja kui ma olin 16-aastane, siis ta kutsus mind külla. Kuna ema mind üksi sinna minna lasta ei julgenud, siis läksime emaga kahekesi ta perele Lõuna-Portugali külla ning käisime seal mitu suve järjest. Kuidagi see Portugal oma looduse ja kultuuriga võlus mind kohe. Kummalisel kombel, kuigi see on kõige kaugem Euroopa riik meie jaoks, siis minu jaoks on ta meiega kõige sarnasem. 

Oled ju muuhulgas teinud koostööd Eurovisiooni võitja Salvador Sobrali ja tema õe Luisa Sobraliga. Näiteks oled teinud eestikeelsed sõnad Luisa Sobrali loole "Só Um Beijo". Räägi sellest lähemalt. 

Kui "Só Um Beijo" kunagi välja tuli, siis ma väga vaimustusin sellest. Kirjutasin sellele täiesti uued eestikeelsed sõnad. Kui oli aeg hakata välja andma mu teist albumit, tahtsin väga, et see lugu jõuaks sinna plaadile. Siis ma kirjutasin Luisale, saatsin talle selle laulu ja eestikeelsed sõnad tõlgituna inglise keelde js küsisin luba. Vähem kui nädalaga tuli positiivne vastus.

2021. aastal andsingi augustis teise albumi välja, aga koroona tarneraskuste tõttu sai see vinüül valmis detsembriks, kui Eestis oli Salvador Sobrali kontsert. Kuidagi läks nii, et ma olin eelneval päeval saanud tehasest kätte ahjusoojad vinüülid, kus on see sama lugu peal.

Ma läksin Endla teatrisse Salvadori kontserdile ja ma ei osanud arvatagi, et "So Um Beijo" seal kõlab, aga lisaloona ta ikkagi esitas selle. Ma olin nii liigutatud, et jooksin pärast autogrammisappa koos enda värske vinüüliga ja kui järjekord oli minu käes, siis ma kõigepealt tänasin ja ostsin tema plaadi ning ulatasin talle enda vinüüli. Ütlesin, et seal on see sama lugu eestikeelsena peal. Salvador vaatas mulle väga segaduses näoga otsa, aga ma rahustasin ta kohe maha, öeldes, et Luisa on selleks oma loa andnud. Siis pakkus mulle järgmisel päeval seda sama lugu koos Alexela kontserdimajas esitada. Ja nii läkski, laulsime seda lugu nii, et Salvador tegi esimese salmi portugali ning mina teise salmi eesti keeles.

Mäletan seda, olin ise samuti seal kontserdil ja esitus on siiani meeles. 

Tõesti, sellisest pakkumisest oleks olnud patt keelduda. 

Kas julged uuest sooloalbumist ka natuke rääkida?

See tuleb senistest kõige pikem. Hakkame salvestama järgmise aasta veebruaris. Kuigi ma jään truuks ikkagi eelnevale, eestikeelsele muusikale, siis see on jälle kuhugi uude suunda. Ma väga imetlen oma kuulajate puhul seda, et vahet ei ole, mis ma teen, nad on nii avatud meelega, et tulevad alati kõikide mu ideedega kaasa.

Kuna mul on niivõrd suurepärane publik, siis ma tunnen, et julgen minna uutessse kohtadesse oma muusikas, kus ma ei ole varem käinud. Uuel albumil on omajagu portugalikeelse väljendi saudade meeleolu. Lisaks on erinevalt varasemast sel albumil kõlamas rütmipillid ning suurem koosseis. Ma olen ise juba väga elevil, sõidan järgmisel nädalal Saaremaale, kus istun nädal aega ühel poolsaarel ja kirjutan plaati. 

Lühialbumit "Õige aeg" esitlete aga juba septembris, kontsertidega Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Kuidas te plaanite mängida lugusid, kus originaalseades kõlavad samaaegselt Sinu enda sisse lauldud seitsme-üheksa häälsed vokaalseaded?

Just, mõtlesime juba salvestades selle peale, et lugusid saaks esitada laivis täpselt nii, nagu need on salvestatud. Seetõttu on meil kaks taustalauljat (Liis Õunpuu ja Hellika Otsar), kellega küll seitsme-häälseid seadeid ei tee, aga ma olen püüdnud luua nendest suurtest seadetest parimad variandid. Et see muusika, nii nagu ta on stuudios valmis tehtud, saaks ka laval kõlada. 

Iga instrumentalisti panus on hästi oluline. Näiteks puhkpillide käigud kirjutas küll Mattias, aga seal on lisaks improvisatsioonilisi asju, kus on Jaan Mesi (trompet) ja Siim Sõmer (flööt) ise hullanud. Igaüks ansamblist lähenes oma partiile vastavalt oma tundlikkuse ja maitsekusega.

Koosseisus Haldi & ans Flamingo teevad kaasa:

Vokaal: Haldi

Taustavokaalid: Hellika Otsar, Liis Õunpuu

Basskitarr: Mattias Tirmaste

Trummid: Henrik Leibur

Perkussioon: Kristjan Tenso

Kitarr: Siim Siimer

Klahv: Oliver Kaljula

Flööt: Siim Sõmer

Trompet: Jaan Mesi