Kurrikoff-Herman on nii rahvatantsujuht, Laulu- ja tantsupeo Sihtasutuse tantsutoimetaja, rahvatantsuansambli Sõprus kunstiline juht ning õpetaja, kes sattus rahvatantsu konksu otsa kooliajal, kui ta liitus tantsurühmaga Spekter. "Kui hiljem oli võimalus vahetada kooli, siis ei olnud sellist võimalust, sest mul oli see tantsurühm ja kõik, mis selle ümber toimus. Sealt hakkas see rulluma, kui Spekter hakkas mingist hetkest rahvatantsuga tegelema," meenutas Kurrikoff-Herman.

"Ei saa salata, et sellele andis suure tõuke ka minu väga eestimeelne pererekond, isa, ema ja õde," lisas ta. Rahvatantsupisik süvenes Viljandi kultuurikolledžis tantsujuhtimist õppinud Kurrikoff-Hermanis siis, kui oli vaja teha lõputööd. Õige pea peale seda tuli Kurrikoff-Herman Tallinnasse ja liitus Sõprusega.

"See oli midagi sellist, mille puhul ma mõtlen, et elu võiks lähedastele ja kõikidele anda võimaluse lasta elul vabalt voolata. Ei tekita endale ette mingeid muresid ja proovid surfata võimalustest, mida elu loob. Kuulates oma südant ja tunnet. Minu sees oli tollel ajal väga vähe hirmusid, muidu ma poleks iial julgenud seda sammu teha," rääkis ta ning lisas, kuidas Jüri Nael, kellega koos Viljandis kursust alustati, ta Sõprusesse kutsusid.

"Nad ütlesid, et Sõprus otsib juhti ja kuidas sulle tundub. Kas võiksid selle peale mõelda ja oma nägemus kirja panna. Ma teadsin, mis on Sõprus, midagi suurt ja kõrget. Aga siin tuligi mängu see, et ma ei osanud karta. Kirjutasin selle nägemuse täpselt nii, nagu ma tol hetkel tundsin ja arvasin, mõtlemata kordagi, mida võib sellest lugeja arvata. Ja ühel hetkel olingi oma esimeses tunnis," meenutas Kurrikoff-Herman.

Võimalust juhtida 2023. aasta XIII noorte tantsupidu pidas Kurrikoff-Herman väga suureks võimaluseks ja võttis seda suure südamega. Juhendajana on Kurrikoff-Herman olnud tantsupidude juures ligi 30 aastat ja tõdes, et muutusi on ta selle jooksul näinud.

"Neid muutusi näen ma läbi enda kasvamise. Ja see ei puuduta ainult kõlavat muusikat, tantsitavaid samme või väljakujoonist, vaid ka seda, kuidas me südamega seda rituaali tunnetame. Tegelikult ei ole ju tantsupidu lihtsalt pidu või lavastus, kellegi eneseteostus. Ta on tegelikult suur ruupor, millega saab sõnumi kaugele hõigata. Ja see kajab igaühe südamesse," rääkis Kurrikof-Hermann.

"Võib-olla nägin ma ise nooremana neid sõnumeid ja väärtuseid teisiti, aga mulle tundub, et kindlasti on muutunud see, kuidas terve teekonna jooksul sinna staadionini mõeldakse, et millised on need väärtused, mis suure ja kõigile väga olulise asjaga välja saame hõigata. See väärtushinnangute ruum selle ümber läheb iga korraga aina suuremaks."

"Ja ka olulisemaks, arvestades seda, mis moodi maailm meie ümber müristab ja kui palju meil on eestlastena sellist etappi vaja," lisas ta.