Virve Osila sündis Kohtla-Järvel kaevuri tütrena, aastani 1961 õppis Mäetaguse 7-klassilises koolis, 1961–1962 Tapa 1. Keskkoolis, 1963–1967 Tartu Meditsiinikoolis kaugõppijana. Ta töötas tervishoiuasutustes, lasteaias ja raamatukogus.

Oma esimese luuletuse avaldas Osila aga juba 1957. aastal noortelehes Säde. Ta on avaldanud arvukalt luulekogusid: "Mälestuste tuul" (Viljandi 1990), "Valgus valusvaikselt väreleb" (Kohtla-Järve 1991), "Südameaed" (Kohtla-Järve 1993), "Lootuse luiged" (Viljandi 1994), "Hingelind. Urmas Alenderi mälestuseks" (Viljandi 1995), "Liblikatiibade tuhk" (Haapsalu 1996), "Peotäis päikeseõisi" (Kohtla-Järve 1996, Albu valla A. H. Tammsaare nim. kirjanduspreemia 1998) ja "Elan oma väikest elu" (Jõhvi 1998), lisaks luulebukletid "Kodulaulud" (1996), "Tundelaulud" (1996) ja "Lastelaulud" (1997, kõik Kohtla-Järve).

Osila luulet iseloomustab siirus, inimese sügavamate tundekeelte tabamine, looduslähedus. Luuletaja ei häbene olla sentimentaalne või melodramaatiline, seda tasakaalustab oma tõsimeelsete arutlustega inimsuhete mitmekesisuse üle, eriti kiindumusega sünnimaasse ja oma rahvasse.

Osila luulet on tõlgitud vene ja saksa keelde. Rohkesti on tema luulet viisistatud, eriti Urmas Alender (kassetina "Hingelind" jm.).

Osila näidendeid on mängitud amatöörteatrites. Näidendeis käsitleb Osila eesti nüüdisühiskonna, eriti maaelu aktuaalseid probleeme; otsib moondunud inimsaatuste põhjusi, kutsub üles headusele ja inimlikkusele. On kirjutanud ka lastenäidendeid ("Seitse seitsmendast", "Printsessil on igav", "Jõululugu").

1995. aastal pälvis Virve Osila Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia kirjandus- ja kultuuriloolise tegevuse eest Ida-Virumaal. Ta on pälvinud Tammsaare nimelise kirjanduspreemia (1998), Salme Ekbaumi ja Minni Nurme koduluulepreemia (2004) ja Valgetähe teenetemärgi (2005).

Portreelugu Virve Osilast "Prillitoosis" (2007)