Miski ei mõjuta linnaruumi arengut, ka taandarengut, rohkem kui kohalik poliitika. Või kui, siis mingi suurem katastroof. Loodetavasti jääb Eesti pind viimasest puutumata ning meie inimesed saavad rahulikult mõelda, millist keskkonda nad oma kodukohas tahavad. Ja muidugi – kes on valikust kõige sobivam seda ellu viima.

Mis on hea linn? – siin on kindlasti palju eriarvamusi. Kes armastab lapsi, lilli, liblikaid, kes kiireid autosid ja parkimist majaukse ees. Suures pildis on aga Eesti sarnaselt paljude teiste Euroopa riikidega võtnud suuna nö nunnuma ehk senisest rohelisema ja turvalisema elukeskkonna poole.

Seda kohalikul tasandil ellu viia pole, nagu elu näitab, sugugi valutu. Linnapeal võib ju olla siht silmade ees, aga kui köit teise suunda sikutavad aselinnapead või silmaklappidega ametnikud oma agendat ajavad, jääb nokk või saba ikka kinni, nagu linnukesel tõrvatud katusel. Linna juht võib ju rääkida rohelisest tihendatud linnast, aga kui transpordiametnik nõuab rohealadele parkimiskohti ja rattateede asemele lisa-autoradasid, kommunaalametnik pelgab teedele langevaid lehti või miljööametnik ei luba katusealust eluruumiks ehitada, on suurtest sõnadest vähe kasu.

Enne uusi valimisi on kindlasti hea korra pilk tagasi visata ja vaadata, mida head või halba eelmine võim linnaruumis korda saatis. Pealinn, see kõige suurem, võiks näidata teed ka teistele. Siin on inimesi ja raha ning linna areng eeldatavalt kõige jõulisem. Kui neli aastat tagasi noored ruumiteadlikud poliitikud võimule said, oli vähemalt minu ootus suur.

Ja kui ma nüüd rahulikult järele mõtlen, poliitärplemised ja totra sisemise heitlemise korraks ära unustan, siis tundub, et suures pildis on liigutud üsna õiges suunas. Võibolla mitte nii kiirelt, kui oleks tahtnud, aga siiski. Mõned näited, mis esimesena meelde tulevad:

- Tööle võeti taas linnaarhitekt ja planeerimine koondati ühte osakonda, aktiivselt hakati tegelema üldplaneeringutega ning hüppeliselt on suurenenud pealinna arhitektuurivõistluste hulk.

- Jõulisemalt kui varem on tähelepanukeskmesse tõusnud avalik ruum: jalakäijad on saanud mitmel pool maa alt taas maa peale, tänavatele on ilmunud hulk pinke, tõsi mõnel pool veidi kummalises asetuses, harjumuspäraseks on saanud rattateed ja siin-seal on ilmunud linnaparki isegi avalik tualett.

- Valminud on Vana-Kalamaja tänav ja Putukaväil, jätkub Peatänava projekteerimine ning ette on võetud jalakäijale nii ebameeldiv Liivalaia tänav, kuhu on plaanitud ka trammiliiklus.

- Autode piirkiirust on mitmel pool vähendatud, istutatud on 3500 puud. Kahjuks mõnele tänavale neid ikka ei ole jätkunud, aga tuleviku tarvis on valminud kvaliteeti nõudev tänavagiid. Tähelepanu on saanud koolide ümbrus, mida on muudetud lapsesõbralikumaks

- Kiirenenud on ka detailplaneeringute menetlemine ning seda valulikku protsessi, millega on aastakümneid kaasas käinud tugev korruptsioonikahtlus, on muudetud järjest läbipaistvamaks.

Tõsi, Mitmed nimetatud projektid nagu Putukaväil ja Vana Kalamaja tänav olid käivitatud juba eelmise, Keskerakonna juhitud linnavalitsuse ajal, aga siinkohal tuleb linnajuhte kiita, et mõistlikud ideed otsustati lõpuni viia, mitte ei lükatud ülbelt lauasahtlisse.

Seda kõike on päris palju, aga ikka tahaks ju rohkem! Jätkuvalt töötavad linnas ametnikud, kes ei ole kuulnud autoriõigusseadusest – andekatelt tellitakse eskiis, odavatelt selle alusel põhiprojekt. Linnahall laguneb endiselt loodusjõudude meelevallas, Estonia uue saali küsimus on vastuseta.

Tualette on linnamaastikul endiselt vähe, nende kasutamise eest tuleb sageli maksta, joogiveekraanid tänaval on haruldus ja palju muudki.

Tõeliselt inimlik linn on see, kus kontvõõras saab inimväärikust kaotamata mõnd aega hakkama ka siis, kui tal pole pennigi hinge taga. Sinnapoole võiks ju püüelda.