Arvustus: Future Islandsi vapustav kirg ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Future Islands
Future Islands Autor/allikas: Future Islands

Uus plaat

Future Islands
„Singles“ (4AD)

8/10

Baltimore'i sündipoptrio teise kauamängiva pealkiri on muidugi natuke eksitav, see ei ole nende best-of kogumik, vaid täiesti värske stuudioalbum. Bänd ei ole enam poisike, tema ajalugu ulatub tagasi aastasse 2003, mil Samuel T. Herring hakkas electro-popi tegema Põhja-Carolina Ülikooli kunstiprogrammi raames, tema bändi nimi oli tollal Art Lord & the Self-Portraits. Future Island kogunes 2006, lisaks luuletaja ja solist Herringile veel Gerrit Welmers (klahvpillid ja programmeerimine) ja William Cashion (bass, kitarrid).

Pärast leibeli Thrill Jockey all välja antud ühte EP-d ja kahte äärmiselt õnnestunud kauamängivat kirjutas trio alla lepingu legendaarse 4AD-ga ja tulemuseks on hingestatud ja stiilitruu „Singles“. Produtsenditoolis istus seekord bändi semu Chris Coady (Beach House, Yeah Yeah Yeahs, Grizzly Bear), kelle töö on täiesti perfektne iga detailini. Kahtlemata on maitse asi, kuid minu jaoks oli bändi seniseks tipuks siiski nende eelmine album „On The Water“ (2011) oma mõningases krobelisuses, mis väljendus eriti ilmekalt Herringi vokaalis. „Singles“ on meistriklassi saavutus, aga võimalik, et Herringi potentsiaali hoiti millegipärast tagasi, mis on kahtlemata oluline viga. Ausalt öeldes ei kõla Future Islands, täpselt nagu ka Death Vessel nii, nagu peab, enne, kui olete näinud neid laval. Bändi sõnum pressib end Herringist lausa füüsiliselt välja. Milline vapustav kirg, millised vägevad emotsioonid. Ebatüüpilise rockstaari välimusega, lõõmavate silmadega Herring rebib oma hinge ribadeks ning temast tulvav energia mähib endasse lausa füüsiliselt. Nagu näiteks bändi esimeses, A-kategooria USA teleekraanil David Lettermani Show's antud esinemisel.

See Lettermanis esitatud meloodiline, süntesaatorite tuulest ja kitarride tulest vürtsitatud pala “Seasons (Waiting On You)” on ka albumi avalooks. Õnnestunud valik, ei mingit kahtlust, kuid tegelikult ongi terve 10 looga album põhimõtteliselt selline, mille iga pala võiks eraldi singlina välja anda. Herring ei suuda ennast või ei suudeta teda (mis on tõenäolisem) tagasi hoida alles eelviimases palas „Fall From Grace“, mis lähebki kuidagi eriti eriliselt läbi lihast, luust ja vaimust.
Natuke kummaline on, et peale bändi iga albumit on ta kohe eufooriliselt kuulutatud „järgmiseks suureks asjaks“, kuid üleelusuuruseks ei ole asi siiani veel paisunud. Võta nüüd kinni, kas õnneks või õnnetuseks.

Kaubandusmenu ei ole neile eesmärgiks omaette ja „Singles“ ei ole kindlasti edetabelipopulismist kantud. „Singles“ ei ole niivõrd klanitud ja glamuurne, kuivõrd just argine plaat. Mis aga ei tähenda seda, et argipäevas ei võiks olla sees ilu ja võlu. Sageli ongi, täpne ja omanäoline „Singles“ aitab seda rõhutada oma soojal ja emotsionaalsel moel.

PS: Toimetaja ekstra soovitus läheb siia juurde!

Vaata ja kuula neid lavalt koos kiljumisega. Miniatuurselt meeleolukas:

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: