Tristan Priimägi: kriitik ei osale missivõistlustel ({{commentsTotal}})

Tristan Priimägi
Tristan Priimägi Autor/allikas: efsi.ee

„Kriitik ei osale missivõistlustel, tema jaoks ei tohi olla oluline, kui palju ta hääli saab. Tal ei tohi olla hirmu vimmade ees. Enda suhtes peab ausaks jääma.” ; "filmikriitika üheks eesmärgiks peaks olema filmipoliitika arvustamine."

Nii kõneleb filmikriitik ja kultuurilehe Sirp fimitoimetaja Tristan Priimägi intervjuus Emilie Toomelale Müürilehes

Milline on hea kriitika?

Jutt peaks olema intrigeeriv, huvitav ja ärgitama kaasa mõtlema. Intellektuaalitsemine näitab samas kirjutaja nõrkust. Võtkem mõned näited: Juri Lotman, Umberto Eco või Thomas Sebeok on suutnud tõeliselt keerulised asjad väga lihtsaks teha. See on oskus! Oskus üldistada, rääkida asjast nii, nagu see on. Kui ma lasen enda tekste üle lugeda, siis on kõige hullem see, kui kirjutisest ei saada aru – siis on midagi valesti. See ei tähenda, et mõtet peaks lihtsamaks hakkama toimetama, vaid sõnastus on pusas. Kogu tekst peab olema täismahus kergesti loetav.

Oskad sa jagada mõnda soovitust noortele filmikriitikutele?

Kriitik ei osale missivõistlustel, tema jaoks ei tohi olla oluline, kui palju ta hääli saab. Tal ei tohi olla hirmu vimmade ees. Enda suhtes peab ausaks jääma. Ja üks asi, mida on väga raske kultiveerida ja mida leidub miskipärast vähe, on julgus minna vastuollu avaliku arvamusega.
Kui sa juba tead, et pead filmist kirjutama, siis tee kindlasti märkmeid. Ja seda juba vaatamise ajal. Iga hea filmiajakirjanik on kindlasti ära õppinud, kuidas kirjutada pimedas. Pärast on võimalik valida, milliseid ideid kasutada ja milliseks su arvustuse kondikava kujuneb. Kõike ei olegi vaja sisse toppida. Autor peab teadma rohkem kui lugeja. Tal tuleks oma uurimismaterjaliga põhjalikult tööd teha ja seejärel end selgelt ja intrigeerivalt väljendada. Oluline on, et autoripositsioon paistaks selgelt välja. Kui film on hea, siis peab olema arusaadav, miks see arvustaja jaoks nii või vastupidi on.

Arvustuse kirjutamisest saadakse vahel ka valesti aru. Kui kasutada malemetafoori, siis kriitik võiks seletada ära nuppude positsioonid, aga mitte nende käigud. Ta võib sõnastada lähtepunkti, aga ühtki süžeekäiku ei tohiks enam kirjeldada, see võiks minu arvates jääda vaatajale analüüsimiseks. Infot ei tohi liiga palju ette anda. Olen negatiivselt üllatunud näiteks viimase aja treilerites. „Elujanu” („Dallas Buyers Club”) vaatasin ära nelja minutiga. Kõik räägiti ära kuni lõpuni välja ja mõtlesin, et mul justkui polegi vaja enam kinno minna.

Toimetaja: Tõnu Pedaru

Allikas: Müürileht



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: