Endamisi Salamisi uus kassett-EP on esmalt päris tüütu tampimine, aga vaiksematel hetkedel, kui Ankurbass natuke ruumi lunastab, kerkib esile krõbisevaid saunde, tõuseb õhku lendlevat atmosfääri, mis ähvardab joovastada. Funktsionaalne on see muusika enivei. Liiguta, aga ära unusta, et ka su kujutlusvõimele on kohati päris vabad käed jäetud.

Võib kõlada asjatundmatult, aga tõesti, kuidas sa teed vahet neil miljonitel noortel tech house produtsentidel ajal, kui on moodne seda tegelikult lihtlabast ja kergelt sämplitest luupima lükatavat 4/4 tiksu kuidagi hämarusega ümbritseda. Nii, et tegemist ei olekski ainult reivimiseks, vaid ka kuulamiseks ja elitaristlikult siseringi poolisiklikuks tarbimiseks mõeldud, klaasseintega ümbritsetud sügava teemaga, mis aktuaalse popmuusikamaailmaga olulist sidet nagu ei omagi. Esimene lugu siit EP-lt, "Rain Forest Brawl" näitlikustamiseks. Läbiv biit, Ankurbass, mille peale tekib aeg-ajalt vastutöötavaid perkussioone, sellist kuiva laudaukse paukumist, natuke mingi venna sõnamölinat ning sündisudu.

Kõik ilmub ja kaob väga selgepiiriliselt, nii, et esmalt liigub tähelepanu mõttele, et kuidas need read seal projektis korrapäraselt üksteise peal paiknesid. Primitiivne valem tahtmatult viitab sellele. Need read ei loo eraldi väärtust, ei moodusta kokku midagi tundmatut, vaid kinnistavad endi eraldatud staatust. Ja siis on põhiteema, hüsteeriliselt tõmblev digitaalse tõmbetuulena mõjuv sillerdus, mis aina käiab ja käiab ning pälvib põhjendamatult ülejäänud radade austuse, naudib fookust. Nüüd, kas ma peaks hakkama analüüsima, kust see saund pärineb: on see autori hardware´iga eksperimenteerimise raske töö vili või lihtsalt mõnest põhjatust sämplipangast alla laetud ning minimaalselt modifitseeritud element?

Vahest pole sel ikkagi tähtsust. Lihtsalt, üldmulje jääb juhuslik, klotsidest reeglipäraselt kokku pandud pilt, milles on raske jõuda produtsendi loomingulise impulsi läteteni, näha tungi või vajadust oma ideid väljendada, tunda end autorina. Efekt, mis läbib niivõrd paljusid artiste, Abletoni-piraatlus on mõne kliki kaugusel, elulisus aga aina kaugemal. Sellistes tingimustes jäävadki sõelale need elektroonikud, kes leiavad viisi (mille väärtuskriteeriumeid on jõle keeruline kuidagi sõnadesse panna), kuidas standardiseeritust isikustada. Kes suudavad osade A ja B vahelist ala kasvamis- ja arengupinnana näha. Selle tuum ei pruugi peituda füüsilise tehnikapargi võimekuses, vähemalt egalitaristina tahaks ma seda loota.

Järgmine, "Mundane", ei erine põhiolemuselt palju vihmametsa mürglist. Veel agressiivsemalt hüpnotiseeriv, max 10 bpm-i punkti võrra kangem ja lihtsa struktuuriga drug-fueled kutse tantsule. Hausi pehmest tumedusest võidunud tech, mis ei muutu banaalseks, sest saundid on OK, aga see ongi nagu kõik, mida kosta. Erinevate osade ideelist läbijuurdumist, konkse, regulaarsuse lõhkumist, mille külge haakida, siit välja ei kaeva. Endiselt silme eest ajatelg ja erinevate radade monotoonne kulg projekti üldvaates...Võib-olla saakski kasseti alguse kohta kohasema retseptsiooni publiku vastukajast klubisituatsioonis, kus võib lisanduda ekstaas, mis praegu puudub.

"Kuhugi" elab aga juba täiesti kõrvalises maailmas. Ootamatu game-changer. Õhuline ja ilma otsese biidita meloodiline kulg. Nagu Peaking Lights´i "936" demode listist võetud, markeerib muutust EP üldises suunas ning sillutab teed Endamisi Salamisi mitmekülgsusele, mida siit-sealt ikka välja hõigatud. Viimased lood ongi paremad, mulle, kes vajab üldjuhul ikkagi mingisugustki meloodilist liikumist ning rangemat inimlikku puudet, põhiidee vahetut seotust autoriga.

"Ho Lotta Slap-i" keskmeks on edasi-tagasi kepslev sündikäik ja kõik, mis ta ümber lendleb, annab harmoonilisele vaatele juurde, seostub, kannab dünaamikat. Super lugu. See hingab ja elab ning meenutab oma avatuses Mount Kimbie viimast albumit. Muusika, mis sirutab ebalevalt käe ja vist palub tantsule, aga ei sunni sind seda tegema. Muusika, mis hoidub ülevõimendatud bassipaugust igal löögil ja kasvatab võrseid, haarates nii suuremat pinda ja võimalike kujutluspiltide laia arsenali.

Minimalistlikule Kariibi biidile rajatud loo "Keris" tume voog on samuti staatiline nagu kasseti esimesed, aga kähiseb ja rebeneb mitmekülgsemalt nii, et hiljem ei mäletagi õieti, mis struktuur see siis oli, heas mõttes. Mingi sümbioos ja sulandumine kipub ligi, autor on nähtavam. Esimest korda muudab biit otsustavalt vormi: algab soca´ga, mis venitatakse hiljem pärast hingetõmbepausi sirgeks. Juba nii palju rohkem kuulata, pluss need kriginad ja droonid, piiksud, murdumispraksud ja krudinad. Ja tegelikult tundub see saundidega ruumi kompamine ka funktsionaalsem kui kasseti alguse materjal. Otsiv süžeeliin üldiselt ikkagi aitab ka keha liikuma saada, kutsub üles ennast füüsiliselt väljendama. Ei ole ju alati vaja Ankurbassist nii kiivalt kinni hoida. See, raisk, piirab.

"Poe Dameron" algab elutult, ajab end jalgele, hakkab hingama, korraks pulbitseb ning püsib lõpuni suhteliselt elujõuline. Kõike võiks asetada mingisse konteksti, eks. Kellele ja millises situatsioonis on see muusika mõeldud? Või kas see üldse omab tähtsust? Haarates kassetti järjekordse pop-teosena, jäi Ankurbass ilmselgelt kaotajaks. Jumal tänatud, et nii läks.

Kuula kaheminutilisi katkeid "Poe Dameron EP-lt".

Foto: Facebook / Isaiah Tapes