Arvustus. Endamisi Salamisi debüüt ja Ankurbassi häving ({{commentsTotal}})

Endamisi Salamisi
Endamisi Salamisi Autor/allikas: myspace

Uus kassett
Endamisi Salamisi
"Poe Dameron EP"" (Isaiah Tapes)
6/10

Endamisi Salamisi uus kassett-EP on esmalt päris tüütu tampimine, aga vaiksematel hetkedel, kui Ankurbass natuke ruumi lunastab, kerkib esile krõbisevaid saunde, tõuseb õhku lendlevat atmosfääri, mis ähvardab joovastada. Funktsionaalne on see muusika enivei. Liiguta, aga ära unusta, et ka su kujutlusvõimele on kohati päris vabad käed jäetud.

Võib kõlada asjatundmatult, aga tõesti, kuidas sa teed vahet neil miljonitel noortel tech house produtsentidel ajal, kui on moodne seda tegelikult lihtlabast ja kergelt sämplitest luupima lükatavat 4/4 tiksu kuidagi hämarusega ümbritseda. Nii, et tegemist ei olekski ainult reivimiseks, vaid ka kuulamiseks ja elitaristlikult siseringi poolisiklikuks tarbimiseks mõeldud, klaasseintega ümbritsetud sügava teemaga, mis aktuaalse popmuusikamaailmaga olulist sidet nagu ei omagi. Esimene lugu siit EP-lt, "Rain Forest Brawl" näitlikustamiseks. Läbiv biit, Ankurbass, mille peale tekib aeg-ajalt vastutöötavaid perkussioone, sellist kuiva laudaukse paukumist, natuke mingi venna sõnamölinat ning sündisudu.

Kõik ilmub ja kaob väga selgepiiriliselt, nii, et esmalt liigub tähelepanu mõttele, et kuidas need read seal projektis korrapäraselt üksteise peal paiknesid. Primitiivne valem tahtmatult viitab sellele. Need read ei loo eraldi väärtust, ei moodusta kokku midagi tundmatut, vaid kinnistavad endi eraldatud staatust. Ja siis on põhiteema, hüsteeriliselt tõmblev digitaalse tõmbetuulena mõjuv sillerdus, mis aina käiab ja käiab ning pälvib põhjendamatult ülejäänud radade austuse, naudib fookust. Nüüd, kas ma peaks hakkama analüüsima, kust see saund pärineb: on see autori hardware´iga eksperimenteerimise raske töö vili või lihtsalt mõnest põhjatust sämplipangast alla laetud ning minimaalselt modifitseeritud element?

Vahest pole sel ikkagi tähtsust. Lihtsalt, üldmulje jääb juhuslik, klotsidest reeglipäraselt kokku pandud pilt, milles on raske jõuda produtsendi loomingulise impulsi läteteni, näha tungi või vajadust oma ideid väljendada, tunda end autorina. Efekt, mis läbib niivõrd paljusid artiste, Abletoni-piraatlus on mõne kliki kaugusel, elulisus aga aina kaugemal. Sellistes tingimustes jäävadki sõelale need elektroonikud, kes leiavad viisi (mille väärtuskriteeriumeid on jõle keeruline kuidagi sõnadesse panna), kuidas standardiseeritust isikustada. Kes suudavad osade A ja B vahelist ala kasvamis- ja arengupinnana näha. Selle tuum ei pruugi peituda füüsilise tehnikapargi võimekuses, vähemalt egalitaristina tahaks ma seda loota.

Järgmine, "Mundane", ei erine põhiolemuselt palju vihmametsa mürglist. Veel agressiivsemalt hüpnotiseeriv, max 10 bpm-i punkti võrra kangem ja lihtsa struktuuriga drug-fueled kutse tantsule. Hausi pehmest tumedusest võidunud tech, mis ei muutu banaalseks, sest saundid on OK, aga see ongi nagu kõik, mida kosta. Erinevate osade ideelist läbijuurdumist, konkse, regulaarsuse lõhkumist, mille külge haakida, siit välja ei kaeva. Endiselt silme eest ajatelg ja erinevate radade monotoonne kulg projekti üldvaates...Võib-olla saakski kasseti alguse kohta kohasema retseptsiooni publiku vastukajast klubisituatsioonis, kus võib lisanduda ekstaas, mis praegu puudub.

"Kuhugi" elab aga juba täiesti kõrvalises maailmas. Ootamatu game-changer. Õhuline ja ilma otsese biidita meloodiline kulg. Nagu Peaking Lights´i "936" demode listist võetud, markeerib muutust EP üldises suunas ning sillutab teed Endamisi Salamisi mitmekülgsusele, mida siit-sealt ikka välja hõigatud. Viimased lood ongi paremad, mulle, kes vajab üldjuhul ikkagi mingisugustki meloodilist liikumist ning rangemat inimlikku puudet, põhiidee vahetut seotust autoriga.

"Ho Lotta Slap-i" keskmeks on edasi-tagasi kepslev sündikäik ja kõik, mis ta ümber lendleb, annab harmoonilisele vaatele juurde, seostub, kannab dünaamikat. Super lugu. See hingab ja elab ning meenutab oma avatuses Mount Kimbie viimast albumit. Muusika, mis sirutab ebalevalt käe ja vist palub tantsule, aga ei sunni sind seda tegema. Muusika, mis hoidub ülevõimendatud bassipaugust igal löögil ja kasvatab võrseid, haarates nii suuremat pinda ja võimalike kujutluspiltide laia arsenali.

Minimalistlikule Kariibi biidile rajatud loo "Keris" tume voog on samuti staatiline nagu kasseti esimesed, aga kähiseb ja rebeneb mitmekülgsemalt nii, et hiljem ei mäletagi õieti, mis struktuur see siis oli, heas mõttes. Mingi sümbioos ja sulandumine kipub ligi, autor on nähtavam. Esimest korda muudab biit otsustavalt vormi: algab soca´ga, mis venitatakse hiljem pärast hingetõmbepausi sirgeks. Juba nii palju rohkem kuulata, pluss need kriginad ja droonid, piiksud, murdumispraksud ja krudinad. Ja tegelikult tundub see saundidega ruumi kompamine ka funktsionaalsem kui kasseti alguse materjal. Otsiv süžeeliin üldiselt ikkagi aitab ka keha liikuma saada, kutsub üles ennast füüsiliselt väljendama. Ei ole ju alati vaja Ankurbassist nii kiivalt kinni hoida. See, raisk, piirab.

"Poe Dameron" algab elutult, ajab end jalgele, hakkab hingama, korraks pulbitseb ning püsib lõpuni suhteliselt elujõuline. Kõike võiks asetada mingisse konteksti, eks. Kellele ja millises situatsioonis on see muusika mõeldud? Või kas see üldse omab tähtsust? Haarates kassetti järjekordse pop-teosena, jäi Ankurbass ilmselgelt kaotajaks. Jumal tänatud, et nii läks.

Kuula kaheminutilisi katkeid "Poe Dameron EP-lt".

Foto: Facebook / Isaiah Tapes



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: