Tõnu Karjatse filmikomm: täiuslikkusele püüdlev "Macbeth" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Macbeth" Autor/allikas: outnow.ch

Eelmisest nädalast linastub kinodes Austraalia päritolu filmilavastaja Justin Kurzeli "Macbeth" - William Shakespeare'i traagiliseima näidendi alusel valminud draama.

Ilmselt on tegemist ka morbiidseima ja õõvastavaima filmilavastusega sellest võika sisuga näidendist. Ühtlasi on see senistest üks suurejoonelisemaid, julmemaid ja ilmselt ka mõjuvamaid pärast Akira Kurosawa lavastatut.

Shakespeare'i teksti on Kurzel mugandanud aga mitte mugavamaks muutnud, filmis kõlavad värsid, nii nagu briti näitekunsti eatu klassik nad neli sajandit tagasi kirja pani. Filmi tõlkimisel on aluseks võetud Jaan Krossi Shakespeare'i tõlge. Peaosades mängivad Michael Fassbender Šoti kuninga Macbethina ja Marion Cotilliard tema kaasana – verise leedi Macbethina. Kaamera taga on telesarja True Detective esimese hooaja õõvastava atmosfääri loonud Adam Arkapaw.

Filmi õhustik on kurjakuulutav ja sünge, tegevus toimub Šoti tühermaadel, kus udu varjab lahinguvälju, võimu nimel sooritatud mõrvu ja nõidu, kes näivad haldavat saatuse salavõrgustikku. Kurzel alustab ja lõpetab filmi laste ning surmaga – avakaadrites näeme kalbet Macbethide lapse surnukeha, lõpukaadrites jookseb Macbethilt võetud mõõgaga päikesesse Banquo poeg. Seda võib lugeda lootuse surma ja uue lootuse tärkamisena, ehkki see sünnib veriselt. Samas on iga võimuvahetus mõeldamatu ohvriteta, küsimus on vaid selles, kui kaugele nende ohvrite tegemisel on inimene nõus minema.

Suur osa filmi õnnestumisel on Fassbenderi ja Cotilliardi osatäitmistel – võimekad näitlejad mängivad peensusteni välja kuningavõimu ihkava paari sisemised heitlused jälgi veretöö plaanimisest kahetsuse ja hingelise ummikuni, kuhu nende teod neid viivad. Kurzel analüüsib näitlejate kaudu võimu ahvatlevat mõju inimpsüühikale. Cotilliard näitab kalestunud hingega Leedi Macbethi vastutustundetust, veeretades kogu vastutuse veretegude eest oma abikaasale ja kihutades teda üha uutele koletislikele mõrvadele. Vaevama jääb küsimus, miks muutub truu sõdur sedavõrd võimuahneks, et on valmis tapma teda toitva isanda ja ka oma lähedaseimad sõbrad, keda on välja toonud rasketest lahingutest.

Ainuke, mida saaks Kurzeli versioonile ette heita, on täiuslikkuse püüdlus. Kurzeli filmilavastus on ühtlaselt, tasapaksult klassikaline, moodsat filmikeelt on märgata aeglustatud lahingustseenides, kõik, mida näeme, toimub hämaras, mis kinnitab veelgi toimuva valgusekartvust. Kurzel ei vaheta tempot ega anna vaatajale hingetõmbeaega, ehkki Shakespeare'i algtekst seda lubaks, arvatavasti on põhjuseks siiski koondatud ja ka sisuliselt veidi töödeldud versioon pikast näidendist, millele kuluks juba ainuüksi ettelugemisel neli tundi.

Kahtlemata tuleb Shakespeare'i tekste serveerida igale põlvkonnale uuesti ja iga uus generatsioon avastab nad enda jaoks uuesti. Shakespeare'i saladus on tema tekstides ja sõnakasutuses ning ajatutes teemades, mis kõnetavad siis, kui algupärandi keelekasutus kuulub minevikku. Võib olla rohkem kui poolest tuhandest "Macbethi" ekraniseeringust ongi meeldejäävamad need, mis järgivad näidendi teksti ega püüa kohandada teemat oma kaasaega.

Õigupoolest on tänavu valminud isegi kaks "Macbethi" tõlgendust. Teine valmis Brasiilias lavastaja Vinicius Coimbra käe all, kes asendab oma versioonis Šoti kuningatrooni ühe maailmapanga juhatusega.

Toimetaja: Jaanika Valk

Allikas: Klassikaraadio "Delta"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: