Arvustus. Kui ühe superkangelasega ei teeni piisavalt ({{commentsTotal}})

"Batman vs Superman: Õigluse koidik" Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis
"Batman vs Superman: Õigluse koidik ("Batman v Superman: Dawn of Justice")
Režissöör: Zack Snyder
Osades: Ben Affleck, Henry Cavill, Amy Adams, Jesse Eisenberg, Laurence Fishburne, Gal Gadot
5/10

Ühte filmi nii Batmani kui Supermani paigutamine on tänapäevase frantsiisikino üks geniaalsemaid turunduslikke lükkeid. Ainult Batmaniga oleks saanud aasta ühe suurima kassahiti ning ka Superman oleks taganud vältimatu müügiedu, aga mis me jamame, paneme nad hoopis ühte filmi. Ja et sellest oleks veel vähe, siis võtame 21. sajandi hullumeelseima kommertsrežissööri Zack Snyderi ja anname selle materjali tema kätte. Mis saakski sellise projekti juures valesti minna?

Ma ei tea, kas midagi läkski valesti, aga on keeruline mõista, miks sellist filmi maailmale vaja on. Koomiksifilmid on alati üks maitsev koogelmoogel kõikvõimalikest klišeedest, kuid antud juhul on vaadatud mööda sellest, et üle kahe tunni kestev jant võiks moodustada ka midagi, mis sarnaneks filmile. See on epiloog "Terasmehele" ja proloog saaga järgmisele filmile. Narratiivses plaanis näeme tervikliku teose asemel hoopis väga pikka tiiserit. See on kallis, edukas ja üliambitsioonikas, kuid kasutu.

Et mis seal siis toimub? Batmanile tundub, et Superman on liiga võimukaks muutunud ning leiab, et tuleks enda konkurent hävitada. Ta ehitab krüptoniidist oda, millega plaanib sinistes liibukates heerose hävitada, kuid sinna vahele astub Lex Luthor koos mingi suvalise venelasest kaabakaga, kes äratavad ellu hoopis suurema ja ohtlikuma tulnuka. Batmanist ja Supermanist saavad äkitselt parimad sõbrad, kuna nende emadel on sama nimi (!!!) ja tuleb üks suur kaklus. Mõned kangelased hukkuvad, mõned jäävad ellu ja need mõned, kes hukkusid, ei ole ka tegelt võib-olla surnud. Tiitrid. Aplaus. Tuled lähevad põlemas. Ah?

Me ei saa muidugi vaadata mööda tänapäevase "kirjandus kinos" mentaliteedi turunduslikust aspektist. Viimane "Harry Potteri" film jagati kaheks osaks, "Kääbiku" filmiversiooni vaatamine võtab kindlasti kauem aega kui raamatu lugemine ning mul on tunne, et "Näljamängude" puhul tehakse vist juba igast peatükist eraldi filme. Seega ma kritiseerin enda jutuga lihtsalt ajastu märki - kassahittide suundumust, kus peadki leppima, et alati on tulemas järgmine film. Kõhtu ei saa kunagi täis, vaid pisut õrritatakse, näidatakse hambaid. Keda huvitab narratiiv, ühelauseline sünopsis on tähtis.

Zack Snyder on läinud aga varemnimetatud teostest erinevat teed ja üritanud ühe filmiga kajastada liiga suurt lugu. Või siis vähemalt enda suurusehulluste juures ta üritab meile näidata, et see lugu on tohutult suur, kuigi ehk on tegu pelgalt lõuend, mille taga puudub suurem filosoofia. Koomiksifännide selgituste põhjal tappis ta inimestele mainimata ära paar väga olulist DC kangelast (sest milleks, meil on Batman ja Superman) ning tõi out of nowhere sisse ühe seksistlikuma naissuperkangelase Wonder Womani, kes jäi filmis pigem hullumeelse prostituudi rolli. Mõned hädised read teksti, paar võitlusstseeni ja kõik.

Kõik ei olnud filmis tegelikult ka läbinisti halb. Jesse Eisenberg tegi suurepärase rolli Lex Luthorina, olles kurjast geeniusest koolikiusatu, kes tänu enda hiiglaslikule varandusele elab enda viha välja maailma võimsamate tegelaste peal. Veidi nagu Victor Frankenstein - eraklik ja eemalehoidev, kuid sealjuures salakaval ja võimukas. Tänu tema rollisooritusele suudan ma peaaegu unustada selle ääretult igava surfari välimusega Michael Rosenbaumi kehastatud Lex Luthori sarjast "Smallville".

Samuti on mul ikkagi nõrkus Zack Snyderile omase käekirja vastu. See oli üheks põhjuseks, miks mulle siiani meeldib täiesti ajudeta "Sucker Punch" ning miks ma võiksin vabalt teist korda vaadata ka läbikukkunud "300: Impeeriumi tõusu". Tema isegi pisut kohatud makrovõtted, aeglane montaaž võitlustseenides ning fookuse suunamine üldplaanilt pigem detailidele annavad kõik sellele filmile oma värvingu. Midagi sellist, mida teeb ainult Snyder.

Ma ei viitsi olla aga vaid peadpidi popkornikarbis ja vaadata ilusaid kaadreid. Tahaks terviklikkust. Sellest jääb siin aga tugevalt vajaka. Valitud näitlejad on üsna tugevad (kuigi ka minu arust on Ben Affleck selleks pisut liiga väsinud vanamees, et Batmani mängida) ning Snyderi käekiri on silmapaistev, kuid mulle ei jää see teos filmina kindlasti meelde. See on nagu üks imehea kook enne valmimist - koostisosad on olemas ning nendest saaks hea asja, aga need tuleb ka kokku segada. Ning küpsetada. Ehk isegi glasuur peale panna. See on jäänud aga tegemata.

Avanädalavahetusega tegi see film aga läbi aegade esiviisikusse jõudva tulemuse. Turundusplaan toimis. Inimesed on kinodes. Ehk saab ka Eestis tähelepanu korraks "Klassikokkutulekult" eemale?

PS! Mulle meeldib öelda seda pealkirja. Õigluse koidik. Dawn of justice. See on kuidagi nii suursugune, justkui ülelaetud american dream.

"Batman vs Superman: Õigluse koidik" treiler:



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: