Tõnu Karjatse: Kumu ÖÖ seisab selle eest, et igaüks saaks midagi
Kumu ÖÖ jõudis üle viie aasta uuesti tagasi ning muusikapeol käis ka Tõnu Karjatse - tema uuris eriliselt just öist elektroonikat.
"Usk inimkonda taastub, kui sedavõrd head üritused toimuvad..."
Kiwa võtab lühidalt kokku selle, millest kirjutavad kõik tagantjärgi ilmuvad arvustused möödunud KUMU ÖÖ kohta. Pole mõtet rääkida sellest, et üritus ise meelitab kohale väga mitut värvi ööliblikaid, kes muidu võib olla KUMUsse ei satugi, või et mõni joogine külastaja võib oma lobaga segada head kontserti. Ikka juhtub. KUMU ÖÖ (KÖ) programmi koostajad püüavad seista head selle eest, et igaüks saaks midagi, rõhk on siiski uuel ja intrigeerival helikunstil, välistamata ka vanemaid, olulisi artiste, kes praegust muusikamaailma kujundanud - tänavusel festivalil oli selleks legendaarne A.R. Kane.
Enne neid KUMU sisehoovis üles astunud Röövel Ööbik on legend siinsel muusikamaastikul, mõjutades otse või kaudselt praeguste indie-artistide helikeelt. Ööbikute puhul ei saa aga kunagi päris kindel olla, mida sa saad ja millises koosseisus nad esinevad. Seekord olid ÖÖbikud laval kolmekesi: Eesti karismaatilisemale lavakujule Tõnu Pedarule sekundeerisid DJ-dena Raul Saaremets ja Sten Šeripov. Kui Eesti oleks suurem riik, kus on suurem muusikaturg, oleks Pedaru teinud ammu oma soolokarjääri, esinedes maailma festivalidel kasvõi koos Mike Pattoniga. See, mida Pedaru puhul laval näeme, on see, kuidas olla muusikas. KUMU ÖÖ ülesastumise valem oli lihtne - DJ-d annavad rütmilise tausta, millesse Pedaru end sisse kirjutab, ja see mõjus ning nakatas, vaatamata jätkuvatele vihmasagaratele oli vähe neid, kes Pedaru esinemise ajal platsilt lahkusid. Õigupoolest on isegi raske öelda, kas dream pop'i kuningal A.R. Kane’il oli rohkem või vähem vaatajaid kui Pedarul.
KUMU viiendal korrusel esinenud Erik Alalooga lähtub hoopis teistsugusest loogikast - ta vastandub muusikast tekitatud ruumis olemisele selle ruumi tekitamisega. Torudest, ratastest ja metallvarrastest loodud instrumentidega tekitas Alalooga rütmilise koosluse, tuletades meelde, millest õigupoolest sündis “industrial” ja kas seda Eestis on üldse viljeldud.
Eesti tugeva elektroonilise muusika skeene üks esindajaid oli seekordsel KÖ-l Taipeis resideeriv mitmekülgne muusik Sander Saarmets. Tema uus projekt nimega V4R1 on suur samm edasi kunagisest mängulisest avangardelektroonikast. Improvisatsiooniline kergus on asendunud tõsisema ja sügavama kõlapildiga. V4R1 püüab hoopis laiema ringi publikut kui Muschraum, kuid mõlema projekti taga olev Sander Saarmets ei reeda oma põhimõtteid muusikuna, meloodilisus on peidetud helimassiivide taha ja mängulisuse asemel on žanriline täpsus. KUMU ÖÖ kavas oli V4R1-l terviklik albumimaterjal, vajaliku sisse- ja väljajuhatusega. Isegi siis, kui see ilmuks plaadil, jääks kuulaja ilma kontserdi visuaalsest küljest, mille oli teinud visuaalkunstnik Virge Loo. Loo abstraktsed maastikud täiendasid ja liigendasid Saarmetsa elektroonikat, viies kohati heli ja pildi isegi nihkesse.
Veelgi mõjuvamalt esines V4R1-le järgnenud briti duo Paul Jebanasam ja Tarik Barri. Jebanasami triloogia "Continuum", mille duo audio-visuaalse kompositsioonina ette kandis, on võrreldav leegis või välgus olemisega - ääretult intensiivne ja tihe ambientlik toonidevaheldus, mida saatsid Barri põlevad visuaalid, viis otse loomisprotsessi keskmesse, mingisugusesse ammendamatusse energiasse. Seda võiks nimetada isegi rokkmuusika kvintessentsiks, hõõguvaks ja plahvatusohtlikuks tuumaks, milleni Jebanasam elektrooniliste vahenditega jõudnud. See on suhe kunstniku ja maailma, looja ja loomingu vahel, protsess, millest kuulajal on harukordne võimalus osa võtta. Maailma harmoonia üdimesse on Jebanasam jõudnud liturgiliste ja ambientsete loopide segamise ning jagamisega. Meetod on lihtne, kuid tulemus võimas. Ehk kõige võimsam tänavuselt KUMU ÖÖlt.
Tahame veel selliseid öid, head korraldajad!
Toimetaja: Kaspar Viilup