Arvustus. Kristjan Üksküla häbematu melanhoolia ({{commentsTotal}})

Kristjan Üksküla
Kristjan Üksküla Autor/allikas: Hanna Samoson

Uus plaat

Kristjan Üksküla

"Uinunu laul" (Kiivad Armastajad)

9/10

Alustuseks. Jumal näeb, ma ei ole selle muusika sihtgrupp. See pole minu tassike teed juba rohkem kui 20 aastat. Ja võib-olla poleks selliseks tassiks iial variantigi olnud, kui ma poleks 90ndate lõpus sattunud Viljandisse teatrit õppima. Aga ma sattusin, ja et seal olid inimesed minu omast laiema muusikalise silmaringiga, siis puutusin ma (peaaegu esimest korda) kokku ka nimedega nagu vennad Urbid, Jäääär, Jaak Tuksam, Tõnu Tepandi (oli isegi mu õppejõud), Amor Trio, vennad Johansonid. Sest seda (muuhulgas) Viljandis kuulati. Mõnikord ka tinistati kitarril. Ma usun, et mõne jaoks meie kursuselt oli kõige olulisem tollane kassett Tätte ja Matvere "Majakavahi armuhüüd" (1996; nende siiani parim saavutus). Sellised olid meie teatrikooli laulud.

Ja veel. Jumal näeb, et ma armastan muusikat. Ja tänu Viljandile ka eesti muusikat. Ma püüan kõige värske suhtes küllaltki valimatult silmad lahti hoida. Ma ostan eesti muusikat. Ja ma ostsin ka selle plaadi, mille autoriks oli minu jaoks üsna tundmatu noor eesti näitleja väga tuntud perekonnanimega.

Ja veel. Jumal teab, et ma suhtun ülijäiselt nn "teatri põlistamisse" - mulle on vastuvõetamatud kõiksugused teatridünastiad ja vanaisa-isa-(poja)poeg-skeemid. Samas, autor pole kuidagi süüdi, et tema perekonnanimi on Üksküla. Lihtsalt teatrimaailma ümber (ja natuke ka sees) on inimesed, kes selle põlistamisega aktiivselt tegelevad - võrdlevad kogu aeg kedagi kellegagi, kuulevad tütretütarde muiges vanaemade naerukilkeid ja näevad pojapoegadel vanaisadega sarnaseid ninajooni. Õudne. Eriti piinlik on, kui mõni teatriseenior ise sellise asjaga tegeleb…

See plaat ei ole taolistest seosejadadest prii ja ilmselt ei tahagi olla. Mul pole keeruline kokku panna rida: Kristjan Üksküla > VHK > Theatrum > Juhan Viiding (kelle tekste autor plaadilt põhiliselt on viisistanud ja pakub Mikk Tammepõllule selles osas tõsist konkurentsi). Sinna vahele saaks kasvatada veel uue puu, mille oksteks oleksid autori õde Sandra, vanaema Siina, vanaisa Aarne, Tallinna Linnateater, kus autor praegu töötab ja mille juubelit möödunud hooajal tähistati. Tänu Linnateatri juubelile oli ETV kanalil saade "Kontakt", kus ma autorit koos tema õe Sandraga esmakordselt laulmas kuulsin. Ahhetamapanevalt ilus oli. Jäi meelde ja pani plaati ootama.

Aga mulle tundub, et peab suutma olla vaba taoliste seoste härivast mõjust. Eriti, kui valitseb täielik ja puhas musikaalsus. Ja kui tulemus on tegelikult suurepärane. Sellise musikaalsuse ees kahvatuvad ka suurimad küünikud. Selline musikaalsus loksutab paika ka autori enda tekstid, mis Viidingu täpsusega (olgu öeldud, et mulle ei meeldi ka Viidingu heroiseerimine…) võrreldes ajuti laialivalguvaks jäävad. Aga siis laulab suu taas ülipuhtaid noote, musikaalsus pääseb võimule ja käed vajuvad rüppe.

Plaadilt ei puudu ka teatav kunstiline ambitsioon (minu jaoks natuke arusaamatu Becketi ja nimilaulu seos), lingvistilised mängud ("vaataja joo / vaata ja joo"; Ophelia-Hamleti teemaline "oma palveis kõiki mu patte meenuta / nuta, nuta…") ja loomulikult teatraalsus, mis toob taas meelde Amor Trio. Pole ka ime - plaat on peasjalikult teatraalidega koos salvestatud (nimed koos tänusõnadega kõik ümbrisel ka kenasti ära mainitud), näitleja positsioonilt esitatud (mina, lava, minu publik) ja ilma liigsete trikkideta salvestatud (lakoonilisus, akustilisus).

Ühesõnaga. Kui ma oleksin praegu teatrikoolis, oleksid need minu laulud. Perfektsed kaasalaulmiseks napsusel varahommikul pärast pikaleveninud erialatundi. Ja ega mina ei tea - kuuldavasti õpetab autor VHK-s noortele teatri algtõdesid ja ehk ongi see tema õpilaste lemmikplaat. Samuti nagu meil oli omal ajal "Majakavahi armuhüüd".

Tegelikult on autor häbematult varastanud mitmetelt, tehes näo justkui ei teaks ta sellest midagi (aga võib-olla on see ka lubatud, arvestades, et tegemist on näitlejaga…?). Lisaks eelmainitutele veel Boris Grebenštšikovilt, Riho Sibulalt, Rainer Janciselt ja mitmetelt teistelt olulistelt muusikutelt, kes kunagi kitarri käes hoidnud. Need on häbematud vargused, aga sellistena ka sümpaatsed.

Jumal teab, ma olen melanhoolne inimene. Mulle meeldib sügis, meeldivad pastelsed värvid ja pimedad õhtud. Kui paar teatraalsest edevusest tingitud libastumist (nt vilistamine) välja arvata, on plaat jumalikult melanhoolne. Juba esimesest noodist peale. Ja säilitab selle tooni õnneks lõpuni välja.

Lõpetuseks. Jumal on ehk märganud - ma olen seda plaati varasuvel autoga sõites tohutult kuulanud. Ühele sõbrale kinkinud, ühel sõbral osta soovitanud. Igaühele polegi vaja. Ikka neile, kes oskavad sellisest melanhooliast, sellisest musikaalsusest lugu pidada. Kui 15-st laulust 12 on head, kui palju see siis hindeks teeb? 8/10? Ja mõelda, et tuleb veel ka ju sügis… Siis on 9/10. Aamen.

Kuulake siit.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: