On täielik totrus, kui inglased hakkavad vene lugusid tegema kinos või teatris. Seal tekib nihe. Kõik võib olla ju hea. Režii ja mäng. Kasvõi hiljutises "Sõjas ja rahus“, mille üle on nüüd pead vangutatud üksjagu. Samamoodi on olnud pentsik, kui venelased on teinud näiteks Sherlock Holmesi.

Ometi meeldib meile siin piiririigis neid asju vägagi vaadata. Vist jookseb meile vaadates sisse info mõlemast kultuurist ja me saame ise sünteesida, analüüsida, mis on ida ja lääne kultuuriruumide erinevused.

Ma ei tea, miks need asjad pentsikud tunduvad. Inglismaa ja Venemaa on ju mõlemad vanad aadlikultuuri kandjad. Vene kultuuris on palju prantsuse ja saksa mõjusid. Inglismaal samamoodi. Äkki tekib absurditunne keelte erinevusest. Sellest, kui inglise keeles räägitakse kinos või teatris tekste, mis on meile tuttavad vene keelest ja kultuurist. Või kui venelased teevad tões ja vaimus briti klassikat, mis on meile tuttav inglise kultuurist ja inglise keelest.

Minu meelest pole sellega otse mingit häda. Kuigi on selge, et eestlaslik iroonia venelastele – kel on teater tohutult rohkem kinni makstud ja kuhu on võtta tohutult rohkem lauljaid-näitlejaid kui eesti teatris iial olla saab – eriti ei meeldi.

Minu meelest pole väike irooniasoolaterake aga suur häda.

Mind pole varem teatrist välja visatud. Aga sel korral, kui olin hääletult pool esimest vaatust naernud, arvati, et äkki peaksin lahkuma, sest segan publikut. Ma jäin kangekaelselt kohale.

Võimalik, et naersin (ka poole teise vaatuse ajal) sellepärast, et lugu lõhestunud hingega doktor Hyde’ist, kellest saab koletis Jekyll, rääkis mulle midagi minu oma elust.

Lauldud-mängitud hiilgavalt, tõlge jooksis nagu kuld, mitmed värsid jäid pähe kumisema. Meespeaosaline tõeline iludus, kelle musklilise palja ülakeha presenteerimisega kokku ei hoitud. Mefisto ja Faust saavad kokku ühes suures mehes. Dekoratsioon, kostüüm – kõik viimase peal. Staaride paraad.

Lugu on teada-tuntud Robert Louis Stevensoni õudukas, millel on mitmeid paralleele ja allusioone. Olgu või Frankenstin või Räppija Jack. Meenub ka Poe ja kuidas ta abiellus 13-astase nõo Virginiaga, meenub Oscar Wilde’i paheliseks kahestunud Dorian Gray. Need on kõik võrsed samast puust.

Miks meile taolised pahelised tüübid teatrilaval (ja romaanides) niiväga meelidvad? On siin meie enda varjatud tungide vallapääs süütult kunsti nautides?

Antrakti ajal (kasutan meelega vene sõna) istub mu kõrval kohvikus Boris Tuch, kes refereerib kamraadidele mõnuga "Jekyll ja Hyde’i“ loo taustu. Taevake, mil moel vene ja inglise kultuur on saanud nii läbi põimuda?

Mõnedki korrad kasutatakse mehe – ühe korraga Jekylli ja Hyde’i kiigel kiikumist ja tema ees jalgu laiutavat daami seksireferentsina. See on loomulikult tsitaat baroksele Jean-Honore Fragonard’i maalile "Kiik“.

Vist see ongi siis pikantne, et muusikal on labasuse ja peene mängu piiri peal ja ehk eksib kord siia- või sinnapoole.

Samas, kes tahab näha uhket ja luksuslikku teatritegemist, head mängu, valu ja ilu, mingu aga Kuldse Maski etendusi vaatama ka tuleval aastal. Parim venekeelne teater tuuakse meile koju kätte. See on ju suur asi.