Arvustus. Rainer Jancise kompromissitu segadus ({{commentsTotal}})

Rainer Jancis filmis
Rainer Jancis filmis "Impromptu". Autor/allikas: Kaader filmist

Uus plaat
Rainer Jancis (ise välja antud)
"Hibernatus"
7/10

"Leegiheitja" on kodusalvestaja pala maskuliinrocki pärimuse rööbastelt, kus stoner´i-leek vaheldub gruuvivate minnalaskmishetkedega ning hüsteeriline, kaval ja riukalik vokaal koos bassiväänlusega teeb noogutuse ka psühhedeelsemat sorti traditsiooni poole.

Teises loos lahustub see esoteeriliselt vetruvaks viirukirockiks, kus Jancise sõnad manavad esile pildi deliiriumis sotsiofoobi paranoiast. Tegelane arvab vist, et on maailma naba, vaat et kõiksus ise, kuid tal õnnestub pettekujutelmast kerkinud isiklikud hingehädad ikkagi kellegi teise kraesse ajada.

Meenub üks Tartus ringi liikunud agressiivne "elukunstnik", kelle mõõtmatu ego väljendus ainult kaaslaste hirmutamises, mis kukkus alati armetult välja. Mees, kes püüdis lakkamatult oma olemasolu teiste heaolu arvelt tähelepanuvajaduse rahuldamiseks õigustada. Selline purjus kaak on Jancise muusika kahes esimeses vaatuses ja see mõjub oma tõepärasuses piisavalt häirivalt.

Kolmandas loos "Pilet Kuule" on see tüüp enda eksimusi osaliselt mõistnud, jõudnud enesefleksiooni, tabab probleemi tuuma, tekib personaalne valgustushetk (helgelt kiirgav sündifoon), kuid selle asemel, et oma probleemidega konfronteeruda, põgeneb ta neist mõttes kaugele eemale, Kuule, ja annab sellest ka otsekoheselt, mitte paatoslikult kõneldes mõista.

Midagi lõpuni ebamaist siin seega ei ilmne, Jancise saundid ja tekstid on kui talumehe jalad kummikutes, sügavale mulla alla sõtkutud, lehkava sõnnikuga kaetud. Ja siin väljendub tema aususe taotlus, magamistoasalvestaja esteetika, rõhk emotsionaalsel esitusel, mille edasine viimistlemine leiaks end konfliktis artisti sisemiste ideaalidega. Nendeni ta aga kunagi ei küündi ja see küündimatus hoiab rakkes. Klassikaline kurva kuju rüütli ennastõigustav helisituatsioon.

Mingil hetkel avastab Jancis digitaalsed kajad ja satub neist nii vaimustusse, et peab vajalikuks elevust umpa-umpa-ska toretseva seltskonnamänguga tasakaalustada. Selle fragmendi saaks probleemideta kohandata Külaliste või Anguse simmanimuusikaks. Jancise tooruses aga avaldub see nimetatud koolkonna mõnitamisena. Hiljem kuuleb veel madalamates registrites dub´ilikku õõtsumist, joobnud kitarrisoolod püüavad neid äraspidiselt letargilisi seisundeid maha vaikida. Eks see üks kontrastidele ja vastuoludele ülesehitatud protestiplaat ole.

Nii ei ole Jancis siin plaadil eksperimentaalne mikrotasandil, ühe instrumendi käsitlemisel (seda võis näha viimasel Üle Heli festivalil), vaid just kompositsiooniolukorras. Suvalisus kerkib omaette väärtuseks. Jancis laseb lugude struktuurinihetel loomulikult välja tulla ja rõhutatult muutliku meelega muusika pakub välja tema kui looja vastuolulise profiili.

Kuuldavasti on mitu päriselulist Jancise koostööprojekti tema isiksuse tõttu tõrkunud või katki jäänud. Kuidas sättida oma valikuid nii, et idee täiesti sõltumatust muusikust säiliks? (Meenutagem koostööd Mart Aviga.) Enamiku kõrvale asetatuna näib Jancis sõltumatu enivei. Kas teha avangardi või aktsepteerida Metro Luminaliga pähe asetatud aupärga? Nii võiks kujundlikult sõnastada veel ühe Jancise sisemise dilemma.

Ajas paigal püsivad elemendid aitavad albumil korrapäratuses siiski teatavaid seaduspärasusi näha. Aga ainult selleks, et me võiks "Hibernatust" tajuda võrdsetel alustel ükskõik millise teise kuulamisjärjekorras popmuusikaalbumiga. Et Jancise teoses võiks näha mõru kommentaari formaadisugulaste pihta.

Paljudesse lugudesse siin on vangistatud eduka poploo potentsiaal. Informeerituna depressiivrocki mentaliteedi kibedusest (kaasnevat pühalikkust siiski salates), tahab Jancis just need seosed ja elemendid, mida mõni vähem kompromissitu tegija ehituna esile tõstaks, häbiposti panna. Ise seejuures irvitades. Rocki destruktiivne impulss haiseb nii, nagu oli tunda enne, kui see aastaid tagasi korporatiivse kanoniseerimise mõjul marginaliseeriti. Sellist laadi entry-level õhinat enam globaalses kitarrimuusikas ei eksisteeri ja meie koduõuel on Jancis üks vastava ringi viimaseid mohikaanlasi.

Ma tean, et 7/10 on safe, aga teoreetiliselt peab ju arvestama inimestega, kes nende numbrite järgi žanriüleseid tarbimisvalikuid teevad. Kaotaks numbrid õige ära? Number on laiskadele.

"Leegiheitja":



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: