"Me olime Von Krahli teatri lavastusega "Eesti mängud. Pulm" Soomes turneel, sealt edasi läksime Londonisse," selgitas Ivo Uukkivi "OP-is" ja lisas, et eelmisel päeval oli olnud tema sünnipäev. "Me tähistasime seda sünnipäeva võimsalt Draamateatris, Hermaküla kabinetis," sõnas ta ja tõdes, et järgmisel hommikul tuli laevaga Soome sõita. "Kogu päev möödus suure väsimuse ja raske enesetunde all, aga me jõudsime Soome."

Peojärgsel päeval muutub Uukkivi enda sõnul alati väga ettevaatlikuks kõige suhtes, seepärast oli tal hirm ka Soome teatri laval asunud augu pärast. Ta tundis muret, et mõni setu memm, kes ka näiteseltskonda kuulusid, võib lava taga pimeduses kõndides sinna auku kukkuda. "Soomes oli pääs riietusruumi hoopis teises suunas kui Von Krahli teatris, kuid seal suunas, kuhu ma olin harjunud minema Eesti teatris, oli põranda sees hoopis suur auk," sõnas Uukkivi ja lisas, et ta palus teatri personalil selle augu kinni panna. "Nad lubasid sellega tegeleda."

"Etendus sujus ilusti, isegi energilisemalt kui tavaliselt, kuni ühe hetkeni, kui mul oli kiire kostüümivahetus etenduse lõpupoole," nentis näitleja ja mainis, et ta jooksis hooga riideid vahetama. "Ma ei jooksnud aga sinna riietusruumi, kus see reaalselt Soome teatris asus, vaid hoopis Von Krahli riietusruumi suunas, kus asus aga reaalselt see auk," selgitas Ivo Uukkivi. "Ma ei saanudki aru, ühel hetkel ma lendasin õhus ning see lend ei lõppenudki, ma lendasin läbi põranda ja peatusin järsku," tõdes Uukkivi ja lisas, et pea puudutas põrandat ja paremat jalga pidi rippus ta millegi otsas. “See oli mingi konks ja mina rippusin jalga pidi selle konksu otsas. See auk oli umbes kaks ja pool meetrit sügav." Hiljem selgus, et Soome lavamehed olid paar meetrit august eemale redeli külili maha pannud, et keegi sinna auga juurde koperdama ei läheks ega sisse kukuks. “Selle redeli otsa siis komistasingi.”

"Ma vinnasin end sealt august välja, läksin riideid vahetama ja vaatasin, et mu parema jala seest mulksub südametuksete rütmis välja helepunast verd," ütles ta ja mõistis sel hetkel, et see asi, mille otsas ta rippus, oli tabanud arterit. "Võtsin kiiresti mingi paela või nööri, tõmbasin selle jala peale žgutiks ja läksin lavale, sest pidin seal veel monoloogi lugema," nentis ta ja lisas, et samal ajal märkas, kuidas verejooks ei ole peatunud ja veri mulksub ikka veel välja, kuid monoloog jätkus. "Pärast monoloogi pidin ma tegema kriidiga lavale valge ringjoone, mida mööda setu memmed etenduses tantsisid, ent ringi joonistades märkasin, kuidas lavale tekkis vereoja." Uukkivi kirjeldas, kuidas setu memmed tatsasid mööda seda vereoja ning verd pritsis. "Minu etteaste sai selle ringiga õnneks läbi ja etendus mängiti ilusti lõpuni," tõdes Uukkivi ja nentis, et see konks, mille otsa ta rippuma jäi, päästis ta ilmselt kaela murdmisest.

"Edasi jätkus see lugu nii, et tuli Enar Tarmo, kes nägi välja Kalevipoeg, võttis mind sülle ja tassis kiirabisse, sealt läks sõit haiglasse, kus tegelikult veel lugu ei lõppenud. See jätkus Londonis.” ütles Ivo Uukkivi lõpetuseks.