Ivar Sakk: Ääremärkus laulupeo graafika kohta
Laulu- ja tantsupidu on möödas. Katarsis on läbi elatud, tunded taandunud, laulud lauldud. Samas kergitas tänavune pidu mõne sellisegi teema, millele pole varem tähelepanu pööratud. Nimelt küsimuse laulupeo visuaalsest ilmest, selle vastavusest ürituse sisule ja selle sobivusest sihtgrupile, antud juhul siis lastele ja noortele. Visuaalid olevat olnud igavad ja vanaaegsed, värvipalett jõuetu, teostus amatöörlik. Lisaks veel elevust tekitanud ortograafiavead tänavatele paigutatud plakatitel, mille parandamine läks maksma uue tiraaži trükkimise ja kleepimise hinna.
Disainer Piia Põldmaa põrutas Postimehe veebiversioonis: "Mind hämmastas selle kujunduslik küündimatus ja kohmakus, mis ongi nähtamatuse põhiline põhjus. Kõik n-ö klassikalised disainielemendid ehk logod, tekstid ja pildid oleks nagu olemas, aga nende kokkupanek on juhuslik, loetamatu ning emotsioonitu. Tervikut vaadates tundub, nagu oleks algaja kunstnik avastanud arvutiprogrammide võimalused ja siis neid kõiki ühes kohas katsetama kukkunud."
Omaette teema on ka märgisemantika. Kujundaja väitel lähtus ta tänavuse laulupeo tunnuse loomisel eesti peremärkide traditsioonilisest ilmest ning sünteesis nn praegusaegse peremärgi. Tegelikult peremärke Eestis eriti ei kasutatud. Neid leidus peamiselt eestirootslaste asualal ja saartel, samuti rannikul. Seal oli neil praktiline otstarve: võrgukorkide märgistamine aitas kalameestel oma võrke ära tunda. Mandril neid ei tuntud, levinud olid need linnas baltisaksa käsitööliste ja kaupmeeste hulgas. Seda kommet eeskujuks võttes propageeris ajaleht Olevik 1900. aastal õuemärkide (sks Hofmarke) loomist ka eestlaste seas. Hofmarke oli tavaliselt geomeetriline, ruunitähesarnane. Sirgeid jooni oli lihtsam puusse lõigata ja kivisse raiuda. Tallinnas on Hofmarke’sid raiutud etikukividele ja portaalidele. Tänavune märk oma sõlmilises kujunduses pärineb pigem kudujate-tikkijate käsitöökorvist.
Aga see selleks. Tegelikult on laulupidude graafika paistnud viimasel ajal silma oma juhuslikkuse poolest. Juhuslikkuse all mõtlen ma siinkohal kontseptsioonilist ja vormilist labiilsust. Sotsialismiajal (ja ka enne seda) oli kindel mall, mida kasutati: heraldiline kompositsioon oma lüürade, kannelde, loorberipärgade, tammelehtede, viisnurkade ja päikesekiirtega. Demokraatlikus Eestis mindi uut teed, täpsemalt teadmata, milline see peaks olema. "Juhuslik" on sõna, mis iseloomustab hästi ka lõppenud peo graafikat.
Disaineri ülesande teeb raskeks laulupidudele emotsionaalsete nimede panek, näiteks "Maa ja ilm", "Üheshingamine" või siis "Mina jään". Tundepalangus tahetakse hõlmata hõlmamatut. Võta siis kinni, kas õige on "Mina jään!" või "Mina jään …". Nii või teisiti, tüpograafiline lahendus tuleb leida ja sageli on selle kokkusobitamine märgi kui kujundiga paras graafiline akrobaatika.
Omaette ooper on laulu- ja tantsupidude olemuse defineerimine. Kas on tegemist kontserdi ehk muusikasündmusega? Tuhanded inimesed õpivad aasta otsa partiisid, harjutavad kooslaulmist ja -mängimist, neid juhendavad kutselised dirigendid. Muusikud tahaksid just sellist laulupidu, selle tõenduseks on nn Kaljuste kontserdid, kus lavale lasti ainult elukutselisi orkestrante ja lauljaid, et tase oleks kõrge. Või on see meie oma Rio karneval – tegelased panevad selga kostüümid, mida nad muidu kunagi ei kannaks ja tulevad nendega tänavale patseerima, räägivad võhivõõrastega ja langevad üksteisele kaela. Tantsijatele on tegemist rahvaballetiga – tantsujoonised on ees, varvas sirutatud, distsipliin paigas, isemõtlemine keelatud. Mingit tatsamist ei lubata.
Mina arvan, et eelkõige on tegemist rahvusliku demonstratsiooniga, mis on rüütatud etenduse vormi. Kombineeritud on eri tegevusi: näiteks selgelt militaarse taustaga on rongkäik ehk marssimine lippude ja standartide all, samuti väejuhtide (dirigentide, tantsujuhtide) ülistamine skandeerimise ja pärgamisega. Omaette laulmine väljaspool lava ja spontaanne tänaval tantsimine välistatakse: viisipidamatus ja kohmakas sammuseadmine on taunitud. Seetõttu on ka väga raske leida meie pidudele seda üht ja õiget visuaalset vastet. Graafilise identiteedita aga ei saa. Kuigi võib tunduda, et see on kõige viimane asi, mille peale mõelda, et see on nn rikaste pseudoprobleem, on maailm meie ümber tõestanud vastupidist – McDonald’si võidukäigust ja lõpetades Georgi lintidega.
Küsimus, milline peaks siis olema laulupidude graafika, jääb mul vastamata. Aga võib-olla oligi see tänavune variant täpne? Kui kokku tuleb hulk lauljaid ja tantsijaid, kes ei ole professionaalid, vaid taidlejad, siis on taidlejate tehtud disain just see õige.
Toimetaja: Rutt Ernits
Allikas: Sirp