Naelapead tabas Rasmus Puur, kui kirjutas tänavuse noortepeo jaoks muusika Anna Haava sõnadele: "Meie ei taha olla vaikiv lehekülg aegade raamatus, ununev lehekülg aegade raamatus!" Ühendkoori 14 250 lauljat hõiskasid kogu südamest seda, mida tänapäeva noored igatsevad – jätta endast jälg maha, muutes maailma paremaks. Panustada millessegi, mis on iseendast suurem ning õilsam. On see siis keskkonnasäästlikkus, inimõigused või – miks mitte – esivanemate algatatud traditsioon.

Hallil argipäeval hiilivad eestlase hinge ikka kahtlused meie rahva püsimajäämisest. Välisuudised lisavad tihti sinna juurde surmahirmu. Kiired muutused ja seni toiminud struktuuride lagunemine röövivad turvatunde. Ent siis tuleb laulupidu ja näitab, et kõige kiuste on lootust. Laulupidu näitab, et eestlased pole otsa saanud. Laulupidu näitab, et eestlane oskab pidutseda ilma alkoholita. Laulupidu näitab, et eestlased hoiavad kokku ja suudavad kollektiivselt tegutseda. Ja selles mõttes ei erine noortepidu kuidagi üldlaulupeost. Ei erine ka tantsupidu laulupeost.

"Silmades säravad sädemed, meie põues lainetab julgus ja jõud," laulsid noored laulukaare all Anna Haava sõnu. Vaadates neid 17 noort, kes tänavusel laulupeol dirigendidebüüdi tegid, ütleks, et tegu oli viimase aja särasilmseima laulupeoga. Kahtlemata armastavad laulupidu kõik, ent siiraid tundeväljendusi näitavad kõige ehedamalt ikka välja just noored. Ja seekord olid kõigi pilgud neil. Pidu ise on muidugi ülevam kui nähtud ja kogetud emotsioonid, aga tunded jäävad meelde.

Noorte koorijuhtide jaoks segunevad elu suurim hingevärin ja adrenaliin peo jooksul rõõmu, eneseteostuse ja kuuluvustundega, mis kõik kokku loovad sõnuseletamatult vägeva kogemuse. Seda sai nende silmist ja naeratustest lugeda.

Kui lauljad nõudsid eelpool viidatud „Meie“ laulu kordamist peo lõpul, ei jäänud dirigendipuldis helilooja Rasmus Puuri introvertsusest suurt midagi järele. Noormees oli nagu temperamentne lõunamaalane, tantsis ja naeris, ise varbaotsteni haaratud oma elu tipphetke. Ja kuidas teisiti saakski kõigest 26-aastaselt dirigeerida hiiglaslikku ühendkoori kümnete tuhandete pealtvaatajate silme all. Puuri kõrval tegid debüüdi laulupeodirigendina veel Ingrid Roose, Mai Simson, Kuno Kerge, Külli Kiivet, Valter Soosalu, Martin Sildos, Janne Fridolin, Kuldar Schüts ja mitmed teised.

Kava oli terviklik ning vahetekstid Eestist ja eestlastest kahtlemata lisasid isamaalisust. Veiko Tubina ja Rasmus Puuri ideekavandi põhjal väljavalitud laulude ühisnimetajaks oli noorus. Kaare all kõlasid lood noortelt autoritelt nagu Mari Jürjens, Mari Kalkun ja Kadri Voorand ning ansamblitelt Curly Strings ja Metsatöll. Laul ise võis olla ka aastakümneid vana, eeldusel, et autor oli seda kirja pannes kahe- või kolmekümnendates. Nii kõlas ka Ester Mägi, Miina Härma, Rein Rannapi, Olav Ehala, Veljo Tormise (kelle auks tehti ka leinaseisak) ja paljude teiste armastatud heliloojate looming. Dirigentide rea väärikamat otsa esindasid lugusid juhatades Olev Oja, Ants Soots ja Ants Üleoja.

Kunstilise poole kõrval aga on laulupeol palju muidki tahke. Üks asi on laulja või koorijuhina esineda, teine ja märksa proosalisem on tulla kontserti kuulama riigi suurimale perepiknikule. Kolmandaks tähendab laulupidu paljudele tööpäeva, et teleülekanne, logistika või toitlustus toimiks. Ja peale selle – mitte kunagi ei saa liiga palju tunnustust vaprad koorijuhid ja muusikaõpetajad üle Eesti, kes õpetavad lastele selgeks kuitahes keerulise repertuaari, kantseldavad neid laulupeo nädalal ning lohutavad ja leevendavad mudilaste koduigatsust. Just nendel lasub kollektiivselt kõige suurem vastutus, et nii helikõrgused kui lauljad ise õigel ajal õiges kohas oleks.

Mis aga noori puudutab, siis laulu- ja tantsupeo traditsioon on küll kindlates kätes. Ja mis veenvamat tõestust eesti kultuuri jätkusuutlikkusest saakski olla kui see, et laulupeo lõppedes jäid noored veel "Põhjamaad" laulma ning ärajäänud tantsupeo etenduse asemel korraldasid julged noored kiirelt uue omaalgatusliku etenduse Vabaduse väljakul. Elagu ja rõõmustagu Eesti!